Deprecated: preg_replace(): The /e modifier is deprecated, use preg_replace_callback instead in /data01/virt3091/domeenid/www.baka.ee/sokaikan/wp-includes/formatting.php on line 82

Ehk siis teema, millest varem või hiljem üle ega ümber ei saa, sest liiga palju inimesi on sellega seotud.

World of Warcraft ühendas endas Blizzardi klassikalise RP kvaliteedi ning MMO head ja vead, kuid vandus alla tõsimeelsele netimängu anaalsusele, ohverdades atraktiivsuse arvelt suure tüki sügavust. WoW ei ole mingil juhul halb mäng ning selle kallal on kätt proovinud siin kirjutanutest peale hjargi ja Vabarnamehe ka mina.

Aga WoW on uue kooli mäng ja seega leiab selles vähem küünarnukitunnet ja usaldusväärsust kui vana kooli MMO suurtegijatest. Parima võrdlusena tooks siinkohal sisse Dark Age of Cameloti, mis ei ole kunagi alla vandunud softcore newbie‘de nõudmistele ning lössi vajunud omaenese raskuse all.

Siinkohal oleks vaja tõmmata suur ja rasvane piirjoon kahe MMO mängude demograafilise seltskonna vahele. Ühele poole seda joont jäävad kõik need noored, kes mängivad mängu (või mänge) puhtalt adrenaliinse naudingu pärast, kelle valikutesse kuuluvad esmajärjekorras CS või UT, kelle kasutajanimeks on kas eminem007, iamballs2929 või bobburnquist1337 ja kes arvavad, et Antonio Vivaldi on rallisõitja. Nende noorte jaoks on WoW suurepärane meelelahutus, pakkudes ohtralt võimalusi alasti ringijooksmiseks, rumaluste kisamiseks üle lokaalkanalite, võidukate lahingute tähistamiseks roppude verbaalsete või füüsiliste väljendusviisidega ning küsimuste esitamiseks, millele iga vastus võiks koosneda tähemärkidest RTFM. Mitte just tegevused, mis järgnevalt kirjeldatud grupile suurt naudingut pakuvad.

Teisele poole nimetatud tähist jäävad need mängijad, kes suhtuvad virtuaalsetesse maailmadesse pisut tõsisemalt ning on enda jaoks kindlapiirilisemalt defineerinud avatari ja ego erinevused, mängides vähem reaalseid tegelasi kui päriselt olla võiks. Seesugune teadlik lõhestunud isiksuse sündroom lubab nendel mängijatel pühenduda ka mängumaailma peenemate nüansside tundma õppimisele, ka siis, kui sellest tegelikult tõusev kasu väheldane on. Nemad kasutavad oma tegelaste nimetamiseks mütoloogiat, head kirjandust või teemakohast fantaasiat. Samuti püüavad nemad enne suuremate ülesannete täitma asumist endale läbinisti selgeks teha mängu loogilised skeemid, võimalused ja vabadused.

Kokkuvõtvaks terminiks on siinkohal sõna immersioon. Eskapism, mis tegelikult on igasuguse rollimängu alustalaks, sõltub suuresti sellest, kui usutavaks teevad mängu loojad koherentse universumi, kus tegevus aset leiab. Kuid veelgi enam mõjutab seda lõppude lõpuks see seltskond, kes mängu sotsiaalse sfääri loovad, sest NPC tegelased ei ole kunagi nii artikuleeritud ega mobiilsed kui mängijad ise. Ning lõppude lõpuks loob siiski üsna suure erinevuse usutavuses see, kas mind tervitab mängus kohtudes teine sama rassi/klassi esindaja aupakliku kummarduse, viipe ehk siis noogutusega või möödub mööda teed ainult hüpeldes liikudes mängija minust ükskõikselt ehk siis sülitab tähelepanuavaldusena mulle näkku.

Erinevus WoW ja DAoCi vahel on selgelt tunnetatav. Esimene neist kahest on lihtsameelne, kerglase suhtumise ning laialdaste võimalustega, mis pakuvad piiramatult optsioone tegeleda ka mängu põhiteemast kõrvale jäävate asjadega (kalapüük, lihtsamad trade skill oskused etc). DAoC on rohkem konkreetne ning tutvustab mängijale kõiki neid valdkondi alles hiljem, kui aeg selleks küps on. Ning samal ajal jääb DAoC kordades raskemaks, mistõttu ainult iga kümnes algaja selle juurde pidama jääb ning ei anna alla frustratsioonile ning pealiskaudsele pettumusele.

Ma olen kindel, et pöördun veel tagasi selle teema juurde ning kirjutan pikemalt PvE ja PvP teemadel.

This entry was posted on Neljapäev, oktoober 27th, 2005 at 9:57 and is filed under continue? 9. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. Both comments and pings are currently closed.