Single White Female, I osa

continue? 9 / 26.10.2005 19:58 / ~Vabarnamees

I osa: Zebes

Aasta oli 1995. Mina olin 15. Naasesin pärastlõunal veel inimtühja koju, tassides kilekotis suurt pappkarpi. Selles oli Super Nintendo Entertainment System, paremini tuntud kui SNES. Juba nädal varem olin ma nüüdseks ammu unustusse vajunud Endla tänava videomängupoest, kuhu minu nagu paljude teiste noorte unistajate tee viis tollal sageli, oma kolme viimase kuu taskuraha eest ostnud veidi räsitud väsimusega pakendis videomängu. Nüüd, näpud erutusest rabedad, rebisin konsooli kilest, surusin juhtmed oma kohtadele, vajutasin mängukasseti selleks ettenähtud avausse ning klõpsasin nupu „power” asendisse „on”.

Viis minutit hiljem ei märganud ma enam korterit enda ümber. Mind ei olnud enam seal, olin Cerese kosmosekoloonias. Ma ei olnud enam see prillitatud nohik, kes õpetajale kaklustest kaebab ja koolidiskodel ei käi, ma olin intergalaktiline pearahakütt Samus Aran. Läbisin ühe elumärkideta koridori teise järel ja kõhevus minus aiva kasvas. Lõpuks jõudsin kõrgete seintega ruumi, milles tutvusin kummalise, ent näiliselt sõbraliku meduusitaolise olendiga. Sel päeval ma veel ei teadnud, mis on metroid. Idüll ei kestnud kaua – algas minu esimene kohtumine hiiglasliku lendsisalikuga, kelle nime sain teada alles aastaid hiljem. Ridley. Kümme sekundit hiljem jooksin elu eest tagasi noidsamu koridore mööda, mis nüüd näisid lõputu takistusrajana. Maapind vappus, häiresignaal rebestas õhku ja kiirelt kahanevad numbrid teatasid lähenevast hävingust. Mu pulti hoidvad peopesad higistasid ja mäletan selgesti, et olin sel hetkel õnnelik. See mäng oli „Super Metroid”.

Kahe kuu möödudes vahetasin selle mängu tollal ja ka praegu üsnagi muljetavaldavat graafilist teostust omava, ent tõele au andes masendavalt vaheldusvaese ja igati keskpärase „Golden Axe”-i jäljenduse „Legend” vastu. Olin „Metroidis” vaevalt paari-kolme mängutunni jagu edasi jõudnud, kui sattusin kohta, mille läbimine käis mulle üle jõu. Mitte et seal oleks olnud mõni tavalisest tugevam vastane, ei. Ma lihtsalt ei suutnud leida teed edasi. Hüppasin ja jooksin mitmeid tunde mööda samu tunneleid edasi ja tagasi, kuni tüdimus mu noorest vaimust võitu sai. Siis lõin käega. Retrospektiivis on mulle muidugi kõik selge. Ma ei taibanud mängu ülesehituse kandvat ideed, ei näinud planeet Zebese pinna all laiuvate katakombide ülesehituses olulist kausaalset seost. Tegin vea, pidades toimuvat pelgalt sirgjooneliseks tulnukate nottimiseks. Ma ei olnud „Metroidi” jaoks valmis.

Aasta on 2005. Naasen õhtu hakul töölt koju ning harutan mullikile pappkarbi ümbert lahti. Selles on Gameboy Advance, paremini tuntud kui GBA. Loetud päevad hiljem tellin ühest hästivarustatud veebikauplusest esimese mängu oma uuele konsoolile. See mäng on „Metroid Fusion”. Kas olen nüüd valmis? Hea küsimus.

see you next mission…

2 Responses to “Single White Female, I osa”

  1. glaurung Says:

    Kommentaar à la sokaikan.baka.ee:

    METROIDi seeria näol on tegemist deduktiivsel loogikal põhineva struktureeritud mänguelamusega, ehk siis, vägagi põhjalikult ette valmistatud taustsüsteemiga, milles tegu-tagajärg stiilis jutustatakse üsna kombekalt head ulmet, jättes samas mängijale tunne kontrollitud situatsioonist. Minagi ei tabanud aastaid tagasi SNESi SUPER METROIDi peeneid nüansse ning kasutasin tollal vähem ausaid, emulatoorseid võtteid selle mängimiseks. Kusjuures, Vabarnamees ei ole vist siiani sotti saanud ka kolmest dimensioonist, millesse SAMUS visati METROID PRIME’s.

    Kommentaar à la delfi.ee:

    Gei.

  2. Vabarnamees Says:

    Vaidleksin vastu viimasele väitele kommentaaris à la sokaikan.baka.ee. Olen Samuse kolmest dimensioonist sotti saanud küll, see pole üldse keeruline, vaid pigem intuitiivne. Ma lihtsalt pole “MP”-d tõsiselt mängima hakanud veel, nagu enamikke oma GCN mänge… :)