Push Space

press start / 28.01.2007 0:26 / ~fushi

Pronto, Vabarnamehe lapsepõlvekangelane, on novembrist saati pidanud sellist mängu-teemalist blogi nagu Push Space. Sissekandeid on nüüdseks juba 30 ringis ning nad ilmuvad aukartust äratava regulaarsusega (sokaikan, take note!). Valdav enamus neist on lühiülevaated välismaalt tulnud uudistest, kuid nende sekka satuvad aeg-ajalt ka mõned täispikad arvustused, nt. see kirjutis siin, kus vaatluse all on Nintendo müügimammut Dr. Kawashima’s Brain Training:

… Esialgu on programmis saadaval vaid paari lihtsama harjutuse elementaarsemad versioonid (arvutamine, Stroopi test*, tähtede ja numbrite omavahel kokku viimine ning numbrite meelde jätmine). Hiljem lisanduvad siia lugemisega seotud harjutused, näiteks silpide lugemine ja kiiruse peale lugemine. Ning erinevad keerukamad arvutamisharjutused (kalkulatsioonid rohkem kui kahe numbriga näiteks). Aeg ajalt on harjutuste sees võimalik joonistada ning pärast võrrelda oma žedöövreid dr Kawashima versioonidega. Õigupoolest harjutuste kirjeldamine oleks antud hetkel ajaraisk — piisab teadmisest, et nad on mitmekesised ning huvitavad. Ja mõistust stimuleerivad.

Tehniliselt on see programm päris huvitavalt lahendatud. Omamoodi on tegu äraspidise mänguga — kui tavaliselt panevad mängud eelkõige rõhku graafikale ning seadme muud spetsiifilised omadused jäävad varju, siis siin on kõik täpselt vastupidi. Näiteks DS-i 3D võimalusi demonstreerib ainult dr Kawashima vektorgraafikaga realiseeritud nägu mis mängijale juhtnööre jagab. Mis graafikas aga puudu jääb tehakse kuhjaga tasa mujal — see on üks väheseid Nintendo produkte, mis kasutab täiel määral ära krihvlit ja käekirjatuvastust (vastused saab kirjutada puutetundlikule ekraanile) ning mikrofoni. Näiteks Stroopi test tehakse mikrofoniga hääle vahendusel. Erinevus traditsioonilistest mängudest tuleb sisse ka selle koha pealt, et kasutamise ajal hoitakse seadet mitte horisontaalselt vaid vertikaalselt, nagu raamatut.

Kipa! Kuid šedööver kirjutatakse minu teada siiski š ja mitte ž-ga. Siiski, hea, põhjalik lugemine, eriti minusugusele, kes on seda mängu ainult korra mänginud ja vandunud, et enda ajuhiiglase maine ülalhoidmise nimel ta seda mängu enam rohkem ei mängi.

Igatahes, hoidke Pronto saidil silma peal ning võimaluse korral bookmark‘ige ära. Sest isegi kui sealt läbijooksev info on GAF’ist juba eile loetud, tekib ikkagi hea ja soe tunne kui müüginumbritest emakeeles lugeda saab.

See selleks. Kallid sokaikanlased (pean siis silmas neid teie hulgast, kelle arust sokaikan ei ole “cool site, thanks * 739 URL’i *”), mida te viimasel ajal mänginud olete?

Ma ise olen terve viimase ja valdava osa sellele eelnenud kuust rassinud eksamite lipu all, mistõttu mu aeg mängude seltsis on üsna piiratud olnud. Sellele vaatamata suutsin ma üsna hiljuti läbida ühe mängu (bit Generations: Orbital), ühes teises mängus lõpule väga lähedale jõuda (Tsuukin Hitofude/Polarium Advance) ning veel ühes umbes kolm neljandikku teekonnast läbida (Halo, PC versioon). Lisaks sellele ootan ma suud vahutades järgmist kuud, sest veebruari plaanitud väljaminekute alla kuulub Nintendo DS lite, mille peal ma hakkan mängima jaanuari väljaminekute alla kuuluvat Hotel Dusk: Room 215′te — see sama mäng mille kaanekujunduse üle ma eelmises sissekandes nurisesin.

Lumi on ka maha tulnud, mistõttu valge DS lite’i omamine natuke esteetilisem tundub. Mitte et ma teda õues mängida tahaks muidugi, mulle lihtsalt meeldib enda taskukonsoole mängida niiviisi, et silmanurgast on kõike ümbritsevat näha. Näiteks, jalad aknalaua all asuva radiaatori peal ning silmad aknast vastu vaatava Annelinna poole. Ja kui mu DS lite sulandub selle valgesse mattunud linnapildiga, siis on ilus ning mängukogemus seitsekomaviis protsenti võluvam.

Aahhh, plastik.

11 Responses to “Push Space”

  1. Vabarnamees Says:

    Praegu mängin vaheldumisi, läbisegi ja üksteist täiendavalt:

    “Pikmin” (GCN) - esimene mäng, mille Gamecube’ile ostsin ja minu läbimata mängude pile of shame tippviisikus kindlasti. Praegune katse on kolmas (eelmised kaks peatusid mälukaardi juhusliku kustutamise tõttu seoses jaapani mängude salvestusprobleemidega PAL kuubikul) ja seni pikaajalisim. Mäng on sarmist läbiimbunud ja mehaanikalt voolujooneline hübriid-RTS, mille üheks peamiseks eristavaks jooneks on edukas emotsionaalne side, mis luuakse mängija kui väepealiku ja pikminite kui kahuriliha vahel. Minu teada ei meeldi paljudele, et mängus on ajalimiit ja et mängija tegevus on piiratud 30 ca 20-minutise “päevaga”, aga mind see väga ei häiri. Hetkel on mul käsil 20. päev ja mäng tegi äsja läbi raskusastme tuntava tõusu. Ent olen kindel, et püsivus viib sihile ja kui tolle sihini jõutakse nõnda värvikirevat teed pidi, siis pole nurisemiseks põhjust.

    “Fire Emblem” (GBA) - minu meelest üks laitmatumaid mänge, kus käänakuid täis, esmaklassilist dialoogi sisaldav ja psühholoogiliselt huvitav lugu toetab säravaks lihvitud SRPG-struktuuri. Hoolikalt animeeritud sprite‘idega lahingu- ja eeskujuliku character art‘iga ilmestatud dialoogistseenidest tunnen samuti üha uuesti rõõmu. Kuna ma ei soovi ühtegi oma vägedest lahingus kaotada (kaotus kehtiks kuni mängu lõpuni) ja mäng ei võimalda õnneks kasutada labaseid quicksave-taktikaid, siis olen sageli olnud sunnitud alustama lahingut otsast peale, et vältida eelmine kord saatuslikuks saanud viga. Veidral kombel pole mul selle vastu midagi, pigem vastupidi, naudin võimalust kasutada saadud kogemusi eelmisest perfektsema soorituse nimel.

    “Skies of Arcadia: Legends” (GCN) - JRPGdega on siiani olnud selline asi, et kõikidest mängudest on just neid mul kõige kergem osta, aga kõige raskem mängima hakata. Uus aasta, uued tuuled, ja nii alustasingi selle kuubiku pordiga Dreamcasti klassikalisest JRPG-st. Olen vaevalt 6 tundi sees (~60-st) ja pean ütlema, et nii valutuks ma seda protsessi ei prognoosinud. Random encounter‘id on tihedalt, võttes seejuures alati mitu minutit aega, aga mul pole aega olnud seda põdeda, ja seda väga kindlal põhjusel - SoA:L voogab, s.t. selle narratiiv omab meisterlikku rütmi, mida ei suuda isegi kümned pisikaklused rikkuda. Lisades sellele elurõõmsad angstivabad peategelased, kohati muheda huumori ja fantaasiaküllased kulissid, on siiani tulemuseks olnud öösse veninud mängusessioonid.

    “Gyakuten Saiban 2″ ehk “Phoenix Wright: Ace Attorney - Justice for All” (NDS) - Paratamult oli minule kui esimese osa fännile järje näol tegemist kohustusliku ostuga. Ei saa öelda, et maagia oleks täiel määral tallel, kuid uudsuse võlu hajumist siiski kompenseerib raskusastme tõus ja iga lahendatud kaasusega kaasnev vaieldamatu nauding enda heast sooritusest. Olen hetkel kolmandas episoodis ja ootan põnevusega neljandat, kus kuulu järgi figureerib ka minu isiklik lemmik, hr Miles Edgeworth!

  2. Pronto Says:

    Ohjah .. need kirjavead, kirjavead. Parandan selle šedöövri ära. Ja katsun omale keelelise toimetaja leida.

    Muide, Fire Emblem on ka mul mängimisele kuulutavate mängude nimekirjas täiesti olemas.

  3. fushi Says:

    Kusjuures, peale seda sissekannet on mul tunne, nagu ma ei saa trackback’idest ikka mitte sittagi aru.

    * redigeerib *

  4. nullp2ike Says:

    “FFXII” (PS2) Tegemist on siis viimase FF mänguga PS2 konsoolil ning nagu FFIX puhul, mis oli ka PS viimane, on tegemist minu lemmikuga. Kui varasemad mängud võitsid mu poolehoidu eelkõige karakterite, taustade ning muusikaga, siis FFXII tugevaim külg on kindlasti võitlemine ise. Olen mänginud alla umbes poole mängust ning mu mänguaeg näitab 56 tundi. Kadunud on kitsad lineaarsed koridorid, kadanud on random encounterid. Nüüd ma mitte ei püüa vaenlasi vältida ega kiru, kui ekraan jälle vilkuma hakkab, vaid tõttan rõõmuga oma puldi analooge keerutades järgmiste sihtmärkideni. Elagu Gambit süsteem, enam ei ole tarvis rutiinselt nuppe toksida, vaid tõepoolest piisab oma tegelase juhtimisest. Mõned konservatiivsemad mängurid ehk vaidlevad minuga, aga mulle nii meeldib.

    Tantsumängud. Kuna soetasin endale eelmine kuu tantsumati, siis veedan üsna tihti aega “Dance Dance Revolution” seeria ja teiste analoogsete tantsumängudega Playstation 2′l. Mängus “In the Groove” figureerib isegi meie oma Vanilla Ninja lugu “Tough Enough”, mis on ka avalooks valikurežiimis. Dance padil kargamine võtab üsna kiiresti naha märjaks ning leidub ka vahvaid lugusid näiteks Fatboy Slimi “Wonderful Night”, mis on muutnud mind tantsukuningaks.

    Kuna mu GC, GBA ja DS on veel laenus (ja hea ongi, sest muidu ma õppetööga ei tegeleks) saab vatti mu PS2 ja mängujärge on ootamas kannatamatult MGS3 (Ehk kolmandat korda mängides ei juhtu mu mälukaardiga õnnetusi).

  5. glaurung Says:

    nullpäikese tantsukuningaks olemisest lugemise järel käisin kiiresti oksendamas, aga kuna siia jäi kommentaar pooleli, siis pühkisin suu puhtaks ja tulin tagasi.

    Viimasel ajal olen mänginud:

    Crackdown’i demo. On hea.

    Kadunud Planeeti. On hea.

    Castlevania: Dawn of Sorrow. On veel parem.

    Ace Combat X’i. Liiga hea, aga AC4 kumab UMD kestast läbi.

    WoW TBC’d. Sama sitt (heas mõttes), teine päev.

    Vabast ajast karjun oma NDSi peale:

    Red. Reed. Read. … RED! REED! REEED! READ! RID! Kurat.

  6. nuxx Says:

    no mis siin käsil on - ps2 eksole ja SHADOW OF COLOSSEUS - vahepeal üks krabi ajas närvi a nüüd läheb jälle hästi.

    Noja sisi kõrvale mängin öösiti klapid peas Tom Clancy Splinter Celli, ilge raske on a noh, tuli mõte, et teeks selle sarja õige läbi.

    peale Shadowit olen valiku ees kas God of War või DMC. ( ja DMC sarjaga on nii, et kas teist osa mängida või ainult 1 ja 3)

    Nullpäike anna matile vatti jah.

  7. fushi Says:

    Resident Evil 4!!

    Appi!! See on nagu vingeim action-oriented mäng mida ma üldse mänginud olen!!

  8. Q Says:

    fushi kas sa mängid re4 ps2 või gc peal? mul tuli praegu selle jutu peale meelde, et mul on see lisajupp läbi mängimata, mis avaneb kui põhimäng lahti teha!

    aga muidu viimasel ajal wii peal zeldat. mis on väga meeldiv, arvustus tuleb ka kohe varsti. mario64 wii peal veel ka.

    ps2 peal võttis karbi jube sügavale lahti okami. ja teleka kõrval ootavad oma järge veel tavapärased aasta alguse viletsad a la family guy, spyro, rayman raving rabbids ja marvel ultimate alliance.

    ja pc peal oli VÄGA positiivne üllatus uus rainbow six. see on ka päris hea osa ajast võtnud viimasel ajal.

  9. fushi Says:

    Kuubiku oma, ilma boonusteta (ja paari bugiga, kahjuks).

  10. Vabarnamees Says:

    g, oksenda siis terviseks! :)

  11. glaurung Says:

    Almost heaven, west Virginia
    Blue ridge mountains
    Shenandoah river -
    Life is old there
    Older than the trees
    Younger than the mountains
    Growing like a breeze

    Country roads, take me home
    To the place I belong
    West Virginia, mountain momma
    Take me home, country roads

    All my memories gathered round her
    Miners lady, stranger to blue water
    Dark and dusty, painted on the sky
    Misty taste of moonshine
    Teardrops in my eye

    Country roads, take me home
    To the place I belong
    West Virginia, mountain momma
    Take me home, country roads

    I hear her voice
    In the morning hour she calls me
    The radio reminds me of my home far away
    And driving down the road I get a feelin
    That I should have been home yesterday, yesterday

    Country roads, take me home
    To the place I belong
    West Virginia, mountain momma
    Take me home, country roads

    Country roads, take me home
    To the place I belong
    West Virginia, mountain momma
    Take me home, country roads
    Take me home, now country roads
    Take me home, now country roads