Deprecated: preg_replace(): The /e modifier is deprecated, use preg_replace_callback instead in /data01/virt3091/domeenid/www.baka.ee/sokaikan/wp-includes/formatting.php on line 82

Mida võin mina käesolevaga kokkuvõtlikult järeldada:

• ligikaudu 99% naisterahvastest minu eas on homoseksuaalid;
• alkohol ei tööta enam;
• viimane hea nähtud film oli „History of violence” (mille mainimise eest ma sõimata olen saanud).

Mis on selle põhjuseks? Kas fakt, et ma olen maailma kõige halvem inimene ja seega ei vääri paremat? Küllap vist. Mis on selle kõige juures lahenduseks? Tegelikult mitte miski, aga nimetame seda pseudolahenduseks ning vastame ühiskonna vihkamisele ühe väikese ülevaatega Resident Evil 4 kohta. Mina võtan aluseks PS2 versiooni (müügil ~600.- eest paremini varustatud kauplustes), kuid erinevused NGC originaaliga on marginaalsed ja seega kehtib ülevaade tabavalt mõlema kohta.

please believe me
that my eyes deceive me

Resident Evil (ehk siis Biohazard) kujutab endast midagi, mille täielikuks mõistmiseks on vaja paranoilist maailmavaadet. Sest süstemaatiline hirmutamine on midagi, millega vähesed hakkama saavad ning mis vähestele mõjub. Muusikatelevisiooni põlvkonda ei hirmuta mõtted giljotineerimisest ega kuulihaavadest abdominaalpiirkonnas (FU Salinger), kuid süvenda hirmu millegi ees piisavalt kaua, õõnesta kindlustunde jalgealust ning lõpuks inimesed murduvad.

Hirmutamise taktika eeldab atmosfääri (mitte nagu filmis House of Wax) ning interaktiivset lahendust mitte- või vähem-interaktiivsetele elementidele (mitte nagu filmis House of Wax). RE2 rakendas esimest korda absoluutselt usutavat temaatikat, kusjuures mängija pandi hirmust värisema iga ukse ees ning lõppude lõpuks muutus paaniliseks ka suhtumine kõigesse sellesse, kust sai mingi hetk juba läbi käidud. Taoline pulti kätte naelutav süsteem oleks veelgi karistavam, kui mängijalt võetaks ära võimalus mängu peatada, kui kõik, mis toimub, oleks võrdes tegeliku aja möödumisega. Iga aken, iga uks, iga sein, iga kapp, iga kahtlase väärtusega objekt ekraanil võrdub hädaohuga. Ja nii peabki olema, sest ainult EA eeldab, et mängud oleks eetilised või õiglased.

RE4 on pruun. Isegi peategelane Leon on riietatud eranditult pruunides toonides. Aga seda ainult alguses. Loomulikult vaheldub pruun kiiresti punasega, seejärel musta ning viimaks sametiga (pärast seda mingi ilase ollusega). Siiski, meeliülendaval kombel ei tundu värvide spekter nii oluline kui kohalik külarahvas, kes mängijal avaminutitel vikatitega pead üritab maha nüsida. Ängistus, millega need õnnetud vaevatud hinged mängijat hävitada püüavad, tundub peaaegu oktoobrilapselik. Solidaarsuse huvides ei räägi ma selles lühiülevaates sõnagi sellest, millega mäng pärast külarahvast mängijat üllatama hakkab. Teadke siis, et kapuutsidega sektiliikmed on vähim nendest õõvastavatest elementidest, millega mängijat tugitoolis kägistatakse. Tagasi teema juurde.

Aga siin ongi paradoks. RE klassikalised ebasurnud olid harjumuspärased, nende hävitamine omandas taktikalise struktuuri ja lihtsuse. Harjumuspärane tähendab seda, et need olid stereotüüpilised George Romero kõdunevad ja korisevad korjused, kes spastiliste liigutustega protagonistidele-antagonistidele kõrisse kippusid. Enamasti lohisesid nad amorfse massina mängija poole, andes aega neid ükshaaval massist välja noppida. Hea tahe (kindla sihiku ja ammunitsiooni näol) võitis kurja jõu (hauaeskapistid).

RE4 on teistsugune. Ühes stseenis veeretavad kohalikud peategelase poole suure kivilahmaka, seega tegutsevad nad koos, ilmutades märke intelligentsusest ja motiveeritud soovist linnavurlet sillutisena tarbida. Mängija mõistes mitte kõige elutervem lähenemine probleemi lahendamisele, aga potentsiaalselt parim taktika edukaks tapmiseks.

Kuid sarnaselt malemängule (mida ma ei mängi) õpib mängija kiiresti hindama vastase loomupärast intelligentsust ning sellele vastavalt kontekstile sobivat antiainet otsima. Sobivaks antiaineks on ustav pumppüss vähema vahemaa pealt ja toekas revolver pikema distantsi pealt. Vastased kord jooksevad, kord liiguvad enam kaalutletud kiirusega peategelase poole, teatav muster siin eksisteerib (on olemas ka vastased, kes alati tormi jooksevad) ning täpselt sel hetkel, kui mängija selle hindamise ära õpib, muutub mäng ettearvatavaks. Süsteem, mida saab õppida ja lõpuks ära tunda, ajab haigutama. Ainsaks raputuselemendiks lahingute vahel on action sequence‘d, kus mängijal on kohustus kiiresti (või väga kiiresti) reageerida ning mingeid klahvikombinatsioone pressida. Ent needki klahvikombinatsioonid ei muutu suvalisuse modulatsiooniga, need on fikseeritud, olles kas ruut ja rist või siis L1 ja R1 klahvid.

Kuna Leon alustab pisemat sorti seljakotiga, peab mängija otsustama, mis relvasid ta alles hoiab ning mis valiku hiljem mille kasuks teeb. Relvad on mängu tähtsaim tõmbenumber: iga relv (ja neid on piisaval hulgal igast arsenali liigist) lubab enese rekonfigureerimist primitiivse upgrade süsteemi kaudu. Parandada saab tulejõudu, kiirust, mahutavust ja uuesti laadimise tempot. Isegi kui alguses tundub, et kõik need elemendid vajavad iga relva puhul suuresti edendamist, hakkab mängu keskel koitma tõsiasi, et tegelikult ei ole paljud nendest valikutest nii olulised ning et halva sihtimise puhul ei aita ka parimate näitajatega hävitusriist. Iga modifikatsioon maksab raha, kohalikku valuutat, mida pillavad toru teises otsas olevad tegelased ning mida võib leida erinevatest vähem või rohkem peidetud peidupaikadest mängukeskkonnas. Leida võib ka spetsiaalselt müümiseks mõeldud varandusesemeid, näiteks briljantidega kaunistatud käevõrusid ja kulduure, antiikseid piipe ja suvalisi vääriskivikesi. Mõnda varandust saab teise-kolmandaga kombineerida ning sellise toote müügihind on ~3 korda kõrgem kui selle algne turuväärtus. Kogu selle kola ostjaks on kummaline kohalik weapons peddler, kellel on mängus oma poolsada filiaali. Mida kuradit? Miks peaksin ma maksma raha mingite relvade eest ülesandel, kus iga teine vastutulev tegelane tahab minu pead mootorsaega pooleks hakkida? Müstilisus on üks RE4 tugevamaid tõmbenumbreid, aga see müüjast tegelinski (ja peategelase ootamatu usaldus tema vastu) tõmbab kogu loole natuke palju vett peale. Selle pisipoe valik laieneb mängu käigus, pakkudes nii uusi relvi kui ka spetsiaalseid kaarte suuremate varandusobjektide leidmise jaoks. Müügile ilmuvad ka suurema mahutavusega seljakotid, millesse saab lõpuks mahutada juba soliidse arsenali ja piisaval arvul ammunitsiooni. Viimast nendest siiski poes ei müüda ning seda tuleb kas ise leida või siis korjata langenute kehadest. Parimat kraami (miine ja magnumi kuulikesi) leiab aga haruharva ning seega omandavad need eriti suure väärtuse.

please believe me
that the world deceives me

Mängu lugu kulgeb oma rada pidi, kuid ei osutu lõppkokkuvõtteks nii teravaks, kui algus lubada oskab. Paljusid mänguelemente mängitakse maha, stiilid muutuvad loo liikumise käigus liiga palju ning koondina võib jääda mulje, et mitu autorit on järjestikku pandud erinevate stiilidega episoode kirjutama, mis kõruvti panduna ei pruugi alati parimat võimalikku tulemust välja anda. Siiski ei heiduta mäng liigse üksluisusega - kohati on siingi vahevastaseid, kelle tapmine piisavalt adrenaliini pakub ning klaustrofoobilisi pisikonflikte, mis uinuvat mängijat äratada oskavad.

Pisukese pingutamisega oleks RE4 geniaalne, terav ja unustamatu kunstiteos. Aga lõppude lõpuks kukub seegi mäng amerikanistliku filmitööstuse lõksu ning otsib mingit õnnelikku lõppu, mis peaks allakirjutanu arvates olema tõesti viimane asi, mida siia vaja oleks. Kui Leon lõpuks oma püstolitoru enese ja Ashley vastu pööraks, oleks see siin kõik pingutust väärt ja RE4 läheks ajalukku tõenäoliselt parima õudusmänguna, mida tillukesel ekraanil proovida saab. Ent seda ei juhtu. Keerulistele küsimustele antakse ühtäkki lihtsaimad vastused, suurimad ootused tehakse maatasa ning kibeduse märgina jääb mängijale meelde, et tegelikult on seegi ainult tilluke valge hobuse ja rüütli ja tobeda hellitatud printsessi lugu.

i have fallen again
this is the end

This entry was posted on Kolmapäev, juuni 28th, 2006 at 9:40 and is filed under continue? 9. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. Both comments and pings are currently closed.