Lihtsalt meenutus minevikust, mis võib ehk tõeks minna.

Bioware uusim väljalase. Toimub kaugel tulevikus, kus inimesed on avastanud kosmosereisid, asunud koloniseerima, kohtunud uute, huvitavate ja koledate tulnukatega, kellest pooled tahavad inimkonda hävitada. Teine pool tõenäoliselt ka. Teate küll, tulnukad. Peavad pahad olema. Koledad ka. Või siis seksikad ja sinised. Kuigi tekib küsimus, et miks just sinised?

Sina oled komandör Shepard, Maa eliitüksuslane, Maa parim poeg/tütar, Maa esindaja ülejäänud rasside seas ja viimane ning parim lootus rahule. Mees/naine nagu Babylon 5, ütleks selle kohta. Ja mängus on teised tegelased nii kenad, et pidevalt upitavad sinu ego, öeldes sulle midagi sarnast. Oh, Shepard, you are the greatest. Vähemalt pugemises on nad tõelised meistrid. Kuigi mingi aja pärast muutub only you can do it, Shepard kuidagi tüütavaks.

Alustuseks peab ütlema, et tegelaste loomine on tõesti hästi tehtud. Saad oma Shepradi päris omapäraseks ja kümmet erinevat moodi armiliseks teha. Kuigi mingil põhjusel naissheparditele pole pikki juukseid ette nähtud.

Mängust ise. Ilma spoilerdamata võib öelda, et just Shepard on see, kes peab kogu galaktika kurja käest päästma ja ainult Shepard ja tema kaaskond on üldse need, kes saavad kurja plaanidest aru enne kui hilja ja kes on suutelised kurja kurjasid plaane nurjama. Neile, kes nüüd kisavad, et see on ju spoilerdamine… mida teie siis lootsite? Et Shepardi ülesanne on kass puu otsast päästa ja õhtuks koju kohvile jõuda? Keskmine RPG teema, ainult peategelasel puudub amneesia.

Kõige tagatipuks saab sinust ülegalaktikaline Chuck Norris, ehh, vabandust, Spectre, eriagent, kelle ülesandeks on hoida korda kogu galaktikas ja pahad tavaliselt õhku lasta või ära augustada. Allud ainult Councilile, kolmele asjast mitte midagi jagavale tulnkukale, kes väidetavalt galaktikat juhivad.

Üldiselt on süžee piisavalt hea, vürtsitatud ohtra dialoogi ja mõne naljaga. Mitte just ootamatu ja mitte just keeruliste pööretega, kuid teekond algusest lõppu on hea. Mina vähemalt nautisin seda. Piisavalt erinevaid tegelasi, piisavalt sügavust ja kohe väga palju üleliia informatsiooni. Nimelt on Bioware tüübid välja mõelnud, kuidas enamik asju toimib. Olgu see siis tulnukate valitsusliigid või kosmosereisid või muu. Ning selle ka mängu lisanud ja liseks veel sellistes kogustes, et kogu selle informatsiooni läbilugemine võib võtta ikka päris tükk aega. Täpsustades, enamik inimesi lööb käega. Aga alati on lohutav teada, et sa võid seda teha, kui tuju tuleb.

Aga olgu, headest asjadest piisab. Alustame halbadega.

Ei, natuke häid asju veel. Peamise stoori questid on tegelikult päris head. Piisav segu Makoga kihutamisest, tulistamisest ja ka rääkimisest. Sekka mõned üsna lihtsad puzzled. Teine asi on sidequestid.

Citadeli, ehk siis suure vägeva kosmosebaasi, kust tulnukad galaktikad valitsevad, sidequestid on tegelikult päris head. Piisavalt vaheldust ja muud taolist. Samas võtab enamiku aega ülejäänud galaktika, ehk siis 20+ tähte, kuhu sa reisida saad. Näeb välja siis selline: päikesesüsteem, mingi hunnik planeete ja siis vast ka mõni asteroidivöö. Käid kõik planeedid läbi, vaatad, kus mida uurida saab (ehk siis, vajutad mõne planeedi juures A nuppu). Uurid asteroidivöö läbi, kui mõni väärisasi silma hakkab, vajutad samamoodi A-d. Lähed planeedile ja maandud. Kihutad Makoga ringi. Otsid igasugu artefakte ja mineraale. Lähed mingi ehitise juurde ja vaatad, et jee, vastased. Tapad nad ära. Sisened ehitisse ja tapad veel paarkend tükki. Lähed järgmisesse süsteemi ja kordad seda. Nii 20x järjest. Lõbus, eks. Või äkki hoopis tüütu.

Lisaks, peamine planeetide vahe on natuke erinevates tekstuurides ja mägede kõrguses. Oleks siis mõnelgi planeedil üks õnnetu puu. Või jõgi. Või satuks kasvõi ükski kord tasandikule, mitte mägedest risustatud planeedile.

Nüüd, kõrvalmärkusena- planeetide sidequestide jaoks on kolm võimalust. Esitkeks, keegi Citadelist tahab miskit. Lähed siis ja tapad inimesi/tulnukaid/roboteid. Teiseks, tapad inimesi/tulnukaid/roboteid ja siis tuleb quest. Kolmandaks, kui satud vastavasse planeedisüsteemi, siis keegi admiral annab sulle mingi ülesande. Lähed ja tapad inimesi/tulnukaid/roboteid. Peamiselt käib asi siiski nii: paar rida teksti. Palju tulistamist mingis ehitises, mis on täpselt identne ehitisega eelmises sidequestis. Kastid on vast ruumides teistpidi paigutatud.

Need ehitised on ka probleemid- kui ma nüüd õigesti mäletan, siis neid suvalisi planeedil asuvaid putkasid on tervelt kolme tüüpi. Lisaks üks kaubalaeva layout. Ja pole mitte mingit vahet, kas seal ehitises on tulnukad või inimesed või robotid; paistab et maitse on neil kõigil ühesugune. Või on tegemist galaktilise feng shui-ga?

Lahingud… on nii ja naa. Enamik on lihtsad, kuid mõnede võitluste puhul raskuskõver hüppab taevasse. Ootamatult ja ilma ette hoiatamata. Siiski, vähe on neid võitlusi, mille puhul ma olen pidanud reloadi tegema. Teiseks, see vägev, moodne võimas cover-süsteem. Mul on olnud üks lahing, mille puhul on see isegi kasulikuks osutunud. Muul ajal lihtsalt edasi-tagasi-paremale-vasakule jooksmine ajab asja ära. Ka hard’iga läbi mängides ei olnud see mäng eriti hard. Raskema raskusastme proovimiseks aga pead sa kõigepealt hardiga asjaga ühele poole saama ja siis uuesti otsast alustama. Jeeeee! Viitsimine.

Hea ja paha on siin mängus vastavalt paragon ja renegade. Ausalt öeldes, vahet pole. Mängib samamoodi, ainult ühe versiooniga oled sa bastard/bitch, teisega the good cop. Kõige parem näide on olukord, kui sul on võimalik otsustada ühe rassi saatus. Kui oled sigaloom ja otsustad, et hävitame teid ära, siis Council sõimab sul näo täis, et genotsiiditõbras selline. Kui oled hea ja otsustad, et olgu, üritasite kord galaktikat ära hävitada, ärge enam nii tehke, minge paljunege nurga taga… sõimatakse sul nägu täis, et sa mees oled hull või, et need lahti lasid. Ega teised juhtumid paremad pole.

Kui nüüd aus olla, siis mulle Mass Effect tegelikult väga meeldis. Samas, hjarg loves Bioware (kui just Neverwinter Nights välja arvata), nii et see ei ole suuremaks üllatuseks. Siiski-siiski, head küljed kaaluvad halvad ülesse ja loodetavasti õpib ka Bioware midagi ning muudab Mass Effect 2-e palju paremaks mänguks.

Paneme ühe asja kohe alguses ära paika: *** need inglid ja nendega tantsu löömine. Kui minna veel natuke edasi, siis võiks koguni öelda, et *** the angels. Kogu see jahumine selle mannetu metafoori ümber ei vääri ei eetriaega ega hingeõhku. Kõike arvesse võttes osutub missioonide vahele renderdatud jauramine mängu kõige nõrgemaks osaks… Paljude teiste nõrkade osade hulgas. Mingem siis edasi ja analüüsigem, miks seeria kuues iteratsioon nii valusasti käed klaverikaane vahele jätab, eriti veel pärast novaatorliku Ace Combat X ilmumist PSP jaoks.

Esimene kõrgema definitsiooni ässade õhulahing. Kas me peaksime nüüd ennast silmade kaudu täis *** või mis? Aus vale, aga see siin ei ole kõrgem definitsioon. Kes on tuttav seeria eelmiste ilmunud osadega, võiks nentida, et minimaalne retušeerimine juba tuttavate mudelite ja pindade puhul on jäänud enam kui vajaka: teraskotkaste vähest hulka arvesse võttes peab tunnistama, et hüpe reaalsuse poole on jäänud saamatuks. Masinad on küll ümaramad, leegid ilusamad, plahvatused suuremad, kuid mitte pooltki nii muljetavaldavad, kui juba teadaolevad ja kuid vanemad tooted. Problemaatilistemateks kohtadeks üldlõikes on tekstuurid ja partikliefetkid, samuti blur. Olgugi, et lennumasinate mudelid on nüüd mõnevõrra detailsemad, on nendele kantud tekstuurid pea et alati hägused ja tuhmid. Mis peadpööritavate kiiruste juures küll ei pruugi ülepeakaela silma hakata, kuid maapind ja ehitised, mis on enam fikseeritud objektid, omandavad lähenedes kvaliteedi (loe: selle puudumise), mille peale tahaks telepurgile teravust juurde keerata. Aga see siin on HD aeg, 720p ja ülespoole, miks ma peaksin midagi sellist üleüldse mõtlema. Tõsi, üsna kõrgelt, 5000 ja enam jalga, petab mootor võib-olla minutaolise vaegnägija ära, kuid üles-lähedal-ja-isiklikul tasemel on see siin ainult hale vari. Lumised nõlvad ja veekogud loovad veel mingigi efekti, aga puud ja rohekaspruunid pinnad võiks pigem olemata olla. Maapind on ka masendavalt vaba illuminatsioonist, järjekordne möödalaskmine, mis avaldab kurba mõju ka lennumasinate juures: liiga vähe on siin dramaatilist mängimist valguse ja varjuga, kõige sagedamini kohtab juba eelmistest mängudest tuttavat „vaatan-maailma-läbi-pudelipõhja” minimaalset peegeldusefekti kumeratel pindadel.

HUD elemendid jätavad vähe hingamisruumi.

Vahetades mängu kolme vaatevinkli vahel (cockpit, segajateta ekraan ja tail-camera) võiks ju loota, et kabiinisiseses vaates kohtaks tuttavat valgusemängu klaasil, aga seda ei juhtu. Mis puudutab veel kabiine, siis need on küll detailsed instrumentide rohkuse poolest, aga neist ainult üks või paremal juhul kaks on animeeritud, neist ainult üks seejuures animeeritud vastavalt tegelikult toimuvale. Viimane faktoid on minu enese jaoks eriti masendav, sest siin oleks võinud NAMCO arendada üle mõistuse kõrget immersioonitunnet ja suitsu-ja-peeglitega illusiooni. Aga mida ei ole, seda ei ole. Jätkates ennist nimetatud puudustega: partikliefektid on ajale jalgu jäänud ning tõenäoliselt tõstetud otse eelmistest mängudest. Mis puudutab nimetatud udutamisefekte - nendega kaasneb tõsimeeli ekraanil tugev piksellatsioon: teatud hetkedel, näiteks plahvatuste ja leekide najal meenutavad graafika mõned komponendid spraitidel põhinevat visuaali (loe: My eyes! The goggles, they do nothing!).

Matilda: ilmselgelt arengupeetusega.

Missioonide vahele mängitavad stseenid on märkimisväärselt kõrgema kvaliteediga, kuid siiski mitte nii head, kui eelnevate seeriate animeeritud klipid. Siiski saab siin mõni hekt ära näha vahestseenikvaliteediga renderdatud Su-33 mudeli, ja korraga ilmutab end lootuskiir, et ehk suudavad arendajad selle masina mõnes järgmises seerias ka nii hästi ära kasutada, sedakorda mängusiseselt.

Helipilt on kõrgematele resolutsioonidele pigem lähedamal kui visuaalne külg. Arendajad on vürtsitanud mängu nii mõnegi uue efektiga, neist ilmseim ja muljetavaldavam on klõbin, mis kostab, kui lennata otse läbi eelnevalt õhku lastud masinavärgi. Pilootide ja muude tegelaste omavaheline loba on tavapäraselt juustumaiguline (umbes selline sulatatud juust, mida kassid vahest välja oksendada armastavad). Muusika poolest jään hetkel vastuse võlgu, sest siiani ei ole midagi hämmastavat kõrvu jäänud - suuresti erinevalt ACZ muusikalisest taustast, mida ma siiani oma muusikajulga peal kannan ning sageli kuulan (Keiki Kobayashi - Zero). Sellest hoolimata jään ma ootama ametlikku saundträkki, et sellega siis pikemalt tutvust teha.

Mängitavus on meie lemmik, teda me ei puutu. Ei, otse loomulikult, vastupidi. Mis võiks olla enam meeliülendav kui suurepärase lennukiga taevas ilma igasuguste füüsiliste piirajateta ja peaaegu gravitatsioonita piruettide sooritamine? Loomulikult nimetatud piruettide kombineerimine teiste lennukite halastamatu tagaajamise ja sellele järgneva allalaskmisega. Nagu alati, kuvatakse displei keskele tuttavlik hit ja destroyed teade iga eduka tabamuse kohta. Iga vastane lisab punktisummale oma panuse ning iga missiooni lõpuks kuvatakse detailne ülevaade, jagatakse hindeid ja nendele vastavalt krabisevat, millega masinaparki täiendada. Missioone on lõpparvestuses ligi ~15 (ma ei saa eetiliselt võttes täpselt ära öelda, kui palju neid on) ning enamus missioone sisaldab eneses kolme kuni kuute (!) alamat missiooni. See on midagi, mis on seeriale täiesti uus. Kui eelnevalt rakendas AC nii-öelda hargnevat skeemi (missiooni alguses sai valida, millist ülesannet täpselt täita, teised võimalikud ülesanded jäid ootama järgmist läbimängimist), siis siin on mängijal alati võimalus täita kõiki ülesandeid korraga. Kas see on hea? Pigem mitte. Ilmse näitena võib anda mängu viimase missiooni, kus on võimalik täita kokku kuus alammissiooni. Füüsiliselt ei suuda ükski mängija tõeliselt kõiki neid ühe mängukorraga ära täita, sest mäng loeb missiooni mingi arvu harude läbides õnnestunuks ja viskab mängija sealt välja. Nüüd ma püüan seletada, miks see halb on. Minule meeldivad missioonid ja minule meeldivad ka need harud. Kuid kui ma tean ette, et see seal on odav gimmick, millega arendaja loodab pikendada mängu eluiga ning anda fiktiivset põhjust mängu teist koma kolmandat korda läbi mängida, siis see ei tööta. See töötaks väga hästi, kui ma saaksin säherdust missiooni mängida oma sõpradega üle võrgu, suunates kindlad mängijad kindlate parameetrite vastu. See oleks äraütlemata muljetavaldav. Aga seda ei ole ja seda ei juhtu. Ning võttes arvesse mängu autasude süsteemi missioonide läbimise eest… Pole ka eriti põhjust, et tagasi minna. Et tasakaalustada ülesannete kestvust, on ellu viidud teatav checkpoint süsteem - kindlate verstapostide järel alla kukkumine ei tähenda enam vajadust missiooni algusest alustada. Et anda muljet missioonide pikkusest või mahust: mängu 10 ülesande juurde jõudes olin ma kokku alla tulistanud ~1000 vastast.

Aus pilt, aga ainult selle kauguse pealt see hea välja näebki.

Missioonidega on teisigi probleeme. Peale selle, et nende hulk on vähenenud - nonde alamate ülesannete arvel - on nende sisu ja kvaliteet samuti langenud. Näiteks kohtab väga sageli situatsioone, kus maapinnal ja õhus olevad vastased ilmuvad eimillestki. Kõrgema raskusastmega, ACE OF ACES (lukustub lahti alles pärast mängu läbimist HARD raskusel) tähendab see seda, et enda arvates üle ohutu maapinna liueldes tulistab sinna kurat teab kust manifesteerunud õhutõrje mängija momentaalselt alla. See aga tähendab missiooni uuesti proovimist, meelde jätmist, mitte aga spontaanset reageerimist. Mis tekitab omakorda nüristavat enesetunnet. Huupi tekivad vastased näiteks suuremates kindlustustes, mis tähendab mõnikord samade sihtmärkide korduvat hävitamist.

Missioonides kohtab jadamisi prioriteete, mis on seotud eskordiga. Kätt tuleb hoida enamasti maapealsetel tankikolonnidel, mis suhteliselt suure kiirusega mingi sihtmärgi poole kimavad ning mängija ülesandeks on nende teelt ebavajalik kola ära koristada. Seega küsimus: miks ei võiks tankid ise oma vastaseid katki teha? Nagu ilmsiks tuleb, on tankidel küll tulejõud olemas, kuid selle kasutamine kindlate TGT markeeritud sihtmärkide vastu ei avalda mitte mingit mõju. Mängija peab seega sekkuma ning pommitama kindla arvu vaenlasi kindlal trajektooril. Mis on kord mõistlik, kord mõttetu. Vastutasuks selle käehoidmise eest on mängijal esmakordselt seeria ajaloos olemas käsk nimega ALLIED ATTACK (ja ALLIED COVER, aga see teine on sügavalt mõttetu). Nimelt, tapatööd tehes täidab mängija oma radari juures olevat nelja sektoriga eristatud riba, iga etapi täitmise eest saab mängija valla päästa suuremat sorti rünnaku oma liitlaste poolt, kes seni peidavad ennast kusagil pilvedes (mis on kas nõme või veel hullem, absurd) või siis teleporteeruvad jumal teab mis ilmapunktist ja hakkavad tapatööd tegema; või siis lihtsalt on saamatud ja lendavad niisama allakukkumise piiril ringi kuni neile vastav käsk antakse. Mis paberil kõlab mõistlikuna, on mängus ebapädevalt implementeeritud: mängija saab rünnaku sihtmärgina määrata ainult neid vastaste üksusi, mis on tema vahetus vaateväljas. Ning isegi siis teeb mäng mingi segase valiku, kes hukule määratutest tegelikult manalateele saadetakse. Funktsioon, mille rakendamine on sageli hädavajalik, sest mängija võib olla vastamisi enamaga, kui ta on suuteline talitsema, kuid mille efekt on parimal juhul piiratud.

Raskuskurv on nagu igale toredale pooltoorele tootele omane: alguses mõõdukas, siis raske ja enamus aega lihtsalt kusagil maa ja taeva vahel. Paremad missioonid kulgevad lineaarselt, vastased surevad lineaarselt. Siis toimub mingi reality warp ja lahinguväljal on korraga 30 uut lennumasinat, kes kõik sihivad ainuüksi mängija lennukit. Pisut ebaaus, kas pole? Kuid nii see tihtipeale juhtub.

Tulles tagasi mängijapoolse sisu poole: erinevalt eelkäijatest on mängu lennukipark õige ahtaks jäetud. Kõik, kellele eelnevad seeriad korda on läinud, teavad ehk fantastika poolele kalduvaid masinaid nimedega Falken, Wyvern, Morgan jne. Need masinad lisasid mängule minu tagasihoidliku, ent ropu arvamuse järgi üliväga meeldivat vürtsikust. Seda masendavam on tõdeda, et seeria kuuendas esindajas on ainult üks taoline ulmemasin: Nosferatu. Ning see enda arvates vampiir ei ole teab mis suurem asi lennata ega ka vaadata. Erinevalt eelkäijatest, kus lennukeid sai sarnaselt sellele mängule teenitud raha eest osta, kuid kus kogu pargi ostmise jaoks pidi kulutama astronoomiliselt suuri summasid, suutsin mina selle mängu lõpu eel pea kõik masinad ära osta, kaasa arvatud nendele lisana ostetava erirelvastuse. Raha jagatakse selles seerias kordades rohkem, kuid nauding on poole väiksem.

Rääkides rahast, XBLM *** turuplatsina pakub sellele mängule juba praegu ohtralt allalaetavaid „uuendusi.” Need on mängus olemasolevate lennukite värviskeemid, mis muudavad lennukite lennuomadusi. Kellele nüüd sõnatüvi „lennu” vastu hakkas, minge tehke endale tass kohvi viskiga. Miski, mis mind erakordselt tigedaks ajab, on aga nende rakendus: nimelt võib rahakas mängija endale osta juba enne mängu käivitamist nii häid lennumasinaid, et nende ostmine mängus teenitava virtuaalse valuuta eest täiesti tarbetuks muutub. Ning nende erivärviskeemidega lendamise jaoks ei pea mängus vastavat lennukit üldse ostma. Mina saaksin aru, et DLC pakettidena saaks alla laadida neid minu jaoks olulisi, puuduvaid ulmemasinaid, aga ei. Mind teeb ainult mõõdukalt tigedaks see, et 400 rahapunkti eest saab osta F-117 või Su-47 värviskeemi, mille peal on animé-stiilis näitsik (*lööb endale kahvli põlve: pain is the cleanser, pain is the cleanser), kuid mind morjendab ennekõike arendajate jultumus sellist paska pakkuda tasulise lisamaterjali pähe.

Nagu lugupeetud lugeja sõrmega järge ajades võib mõista, ei ole ma selle mänguga eriti rahul. Tõsi, komplekt on muljetavaldav ning sageli ka kaunis vaatepilt, kuid minu loodetud vertikaalne areng on asendatud keskkohast rasvumisega ja laiemaks vajumisega: siin on olemasoleva valemi järgi tegevust kummipaelana tõmmatud, kuid mitte rafineeritud (loe: curse you black heart Barbara Streisand! õgvendaja: Vabarnamees). Ning see ei saa parimagi tahtmise juures positiivne element olla.

Kõik jaapanikeelsed põhiseeria esindajad peale ACX.

Ent enne lõplikku kohtumõistmist rääkigem põgusalt veel selle mängu valitud konsoolist. Nimelt on kõnealune ässade lahing esimene seeria esindaja XBOX 360 jaoks. Nüüd väike paus. Kõik eelnevad seeriad on ilmunud valdavalt SONY, mõni *** child ka Nintendo riistvaral. Mainigem siinkohal ka kergelt ebameeldivat XB360 pulti: selle juhtkangid ei ole sellele mängule vastavad. Lendamine selle riistapuuga on puine, kramplik ja viimaks ka väsitav. Ehk ei oskagi mina sellele probleemile täpselt sõrme peale panna, kuid nii see on - sama nähtus saatis mängu nimega Blazing Angels. Kuid ärgem heitugem, NAMCO tegi eraldi selle mängu jaoks uue juhtimispuldi, ainult selle mängu jaoks:

Ace Combat 6 Flight Stick EX.

Ning siis, kui see riistapuu oli välja kuulutatud, teatasid turustajad, et seda masinavärki ei tooda Euroopas turule.

Mees vaatab kätt. Käel on täiesti poogen.

Kokkuvõtteks tuleb ära öelda, et kogu see ettevõtmine on olnud tuluta. Mäng, mille tegevus ülesannete ajal ei ole vähimalgi määral seotud sellega, mida näidatakse vahestseenides, sügavusmõõtmeta tegelaskujud, keskpärane graafika ning tasakaalutu raskusaste, suvaliselt jaburad raadiovestlused ning kahe-kolme andeka vastase asemel tuhat ajudeta autopilooti… Kõik see haiseb nii kõvasti odava raha järele, et tekib tahtmine plaat pooleks tõmmata. Kuid mina seda ei tee. Ehk tuleb kunagi kord ka päikene meie õuele ning see mäng saab mingit enamat lisaväärtust (loe: NAMCO - Falken, XBLM, nüüd ja kohe).

Kas te teate seda uut filmi, mis 9. märtsist alates kinodesse jõuab? Tõenäoliselt teate, aga kui juhtumisi olete kusagil mingi paadi all elanud, siis teadke, et 300 on see film, mis silmadele ja kõrvadele pisut meelelahutust pakub lähitulevikus. Vähemasti siis, kui te hoolite krõbedast muusikast, ohtrast verevalamisest ja truudusest koomiksile enesele. Ning loomulikult eeldusel, et te pimedad ei ole.

Tegelikult on juba ette teada, mis juhtub. Spartalased kaitsevad oma kodumaad oma elu hinnaga, on vilunud ja halastamatud võitlejad, kasvatatud lapsest teadmisega, et ainult tugevad jäävad ellu. Nõrgemad, nagu allakirjutanu, selle ajaveebi lugejad, mängurid ja muidu nohikud - nimetage ennast mis tahes jaapanikeelsete nimedega tahes - ei ole tegelikkuses elu väärt, sest nende eksistents rajaneb teadmisel, et ainult nende enda elu on elamist väärt. Ei mingeid kõrgemaid ideaale, moraalsust ega usku. Kuid ainult usk sellesse, mis on üksikisikust suurem, mis on suurem perekonnast või rahvusest, suurem rahast ja tulevikust, ainult selline usk väärib uskumist ning selle nimel elu andmist. Eestlased on selle suuresti unustanud, keegi ei ole pidanud tarvilikuks seda neile juba pikemat aega meelde tuletada. Moraalne lõtvus, ostmine ja ostetavus lokkab, meie väärtused ja moraal on veega alla lastud. Nägin oma silmadega pealt, kuidas suur moraalijünger Peeter Oja läks restoranis purjus peaga kätega kallale ühele tavalisele külastajale. Säherdune õilsus ei päästa rahvust, madalalaubalisus ja labasus ei tohi lõpmatuseni vaba voli saada.

Spartalased elasid teiste reeglite järgi. Ainult tugevad ja terved jäeti alles, ainult parimad väärisid elu. Elu ise oli askeetlik, läbi aeti lihtsamate vahenditega. Noorte meeste eesmärk oli olla sõdur ning selle eesmärgiga treeniti meelekindlalt lapsest alates. Sõdurina ei oodatud neilt midagi keerulist, ainult füüsilist tippvormi ja absoluutset sõnakuulelikkust. See aga ei tähenda, et spartalased oleksid olnud harimatud: kirjandus, filosoofia ja muud kõrgemad kunstid olid alati õpetamise osa. Spartalaste poeesia on lihtne, poliitika otsekohene ning paljud legendid räägivad neist kui kõrgesti eetilisest rahvusest. Viimase kohta veel nii palju, et sõnakuulelikkus eeldab viisakust ja ausust, üht ilma teiseta ei kohta. Nii palju, kui spartalastest oleks eeskuju võtta, ei ole isegi mitte protsent eestlastest suuteline vastama nendele tingimustele, mida seati Spartas.

Üks äratuntavaid omadusi, mida omistatakse spartalastele, oli lakoonilisus, ehk siis sõnadega ökonoomiline ümber käimine. Seegi oleks paljudele eestlastele - eeskätt poliitikutele - hädavajalik komme.

Mainitud linateoses võib näha, kuidas 300 sõdurit läheb vastu miljonile. Selline julgus annab aimu ääretust lojaalsusest, usust millegisse suuremasse peale iseenda.

Kahtlemata tarnitakse filmi aimatav edu ümber ka videomängude kahvatuvasse maailma. Kuid see on tarbetu, sest mäng spartalas(t)est on juba ammu olemas.

Nagu paljud mängud, millel jäi geniaalsusest midagi väga vähest puudu, nii on ka see mäng ootamatult radari alt läbi lipsanud ning tõenäoliselt ainult väheste lugejate kollektsioonis püsiva koha leidnud. Praeguseks kaks aastat vana mäng on ajale tublisti vastu pidanud ning on siiani võimekas hack’n’slash seiklus. Veelgi enam, teine lähenemine mängule annab võimaluse ette teada, et mõned lahingud on frustreerivad ja vahest tundub, et võimatud, kuid nagu igas heas mängus, nii ka siin, kannab kannatlikkus vilja ning needki, kes esimese hooga Beowulfiga võideldes puldi nurka viskavad, korjavad selle varem või hiljem uuesti üles, sest huvi selle vastu, millised vastased järgmisena enda päid lasevad maha raiuda, millised müütilised tegelased veel ennast ilmutavad ning mis uusi relvi mängijale veel pakutakse. Kui kõik relvad kokku saavad kogutud - ja see juhtub üllatavalt kiiresti - siis saab hakata mängus ka taktikalisi otsuseid tegema. Sest äratuntavalt on arsenalis lihalõikamise jaoks valikuliselt üks-kaks sobilikku mõõka ning muuks otstarbeks teistsuguseid tapmisvahendeid. Iga relvaga kaasneb valik eriotstarbelisi rünnakuid, mida saab käivitada raevumeetri täitudes (rage). Mängu alguses omandatud Blades of Athena muudab raevurünnaku ajaks spartalase välgukiirusel vastasest vastaseni jooksvaks-hüppavaks tornaadoks, mis kõigel pead maha lõikab. Peale raevurünnakute on mängijal ligipääs ka iga relva maagilisele rünnakule, olgu selleks siis sari välgunooli või väike maavärin.

Raevu toidab spartalase nobedus vastaste lõikumisel, maagiat peab juurde ammutama kas langenud vastaste kehadest või siis vastavatest altaritest. Maagia kasutamine on God of War‘i heldusest rangem - üks maagiapott võrdub üks maagiline rünnak, ning potte liiga palju ei ole. Ideaalis võiks arvata, et tubli mängija saab ilma maagiata hakkama, aga lõpulahingute puhul on need rünnakud vahest hädavajalikud. Ülejäänud aja saab hakkama vana hea blokk-löök-blokk-löök-jne meetodiga.

Vastaseid on palju. Keskmine bodycount ühe korraliku taseme kohta on alati üle 500 vastase, kuid suuremates lahingusituatsioonides kerkib viimane ka üle tuhande. Viimane ei tähenda, et kõik vastased oleks ühesugused, alati leidub mingi variatsioon ning nüansina võib ära mainida, et igale vastasele on nimigi pandud. Armeede ülesehitus varieerub jalaväelasest kaptenini, sealt edasi juba amburite ja eriüksuste ja muu taoliseni välja. Tehisintellekt teeb spartalasele konstantselt kambakat, ronides massiga selga ning kasutades igat võimalust, et kangelasest jagu saada. Peale kahuriliha valmistavad peavalu (ja -haavu) eemalt ründavad vastased: amburid, odaviskajad, nugade loopijad, hiljem teisedki. Mängu keskmine raskusaste on suhteliselt kõrge ning madalama-kõrgema rasksusastme valik dikteerib ainult seda, kui palju spartalane oma relvadega vastastele viga teeb - kõik muu on fikseeritud.

Paljudes tasemetes on spartalasele ka abiväge, mis on suhteliselt hädavajalik, sest vastasel juhul oleks mäng päris võimatu ja hingamisruumi polekski. Need abistajad varieeruvad süžeega kaasnevatest teistest kangelastest (Castor, Electra jne), aga mõnikord ka tervete väeüksusteni, kes oma parima oskusega vastastega madistavad. Nende momentide ajal on mõistlik mängu helde kaamera kogu ulatuses välja zuumida ning mäng omandab pigem RTSi kuju. Ainult et, noh, mängijal on võim ainult spartalase üle. Tõsi, mõnes tasemes antakse mängijale võimalus vägesid ja oma kaaslasi suunata, aga need on pigem set-piece situatsioonid. Mõnel juhul omandavad lahingud sel moel massilised mõõtmed, kuid mängu mootor suudab tegevuse sellest hoolimata hoida stabiilse 60 kaadrit sekundis pildina.

Kuigi mängu tehniline pool on väga võimekas, jääb siiski tunne, et see on tulnud millegi muu arvelt. Nimelt tundub, et mootori kõrval on jäänud pooleli mängu lisavõimaluste arendamine ning mõned funktsioonid näivad olevat pooleli jäetud. Niimoodi on kahjuks ka spartalase rollimängu elementidega - oma tegelase võimete arendamine tasemete vahel tundub lihtsalt jäänukina, mille tegelik mõju mängule enesele on olematu. Sellest hoolimata on siingi tegemist toredate vahe-etappidega, kui mängija on kõik kolm suurendatavat toru täpikesi täis ajanud, siis saab spartalane endale uue soomusrüü ning iga uus tase on eelmisest muljetavaldavam. Teise pool-arendatud lisandi näol on tegemist mingi kombinatsioonide-brutaliteetide-jms nimetamisega mängu ajal. Nimelt kuvatakse iga tapmise ja muu tegevuse kohta mingi teade (e. g. Heroic Victory, Indirect Kill, Ally Rescued jne), mis justkui peaks minema kirja millegi suunas (punktid või midagi taolist), aga seda ei ole.

Süžee poolest hoitakse asja esimeses veerandis kiiluvees, aga pärast seda tundub kogu skoop liiga harali aetud olevat. Mängu lõpp on ohtlikult sarnane God of War‘i finaalile, aga olemuselt tunduvalt teistsugune.

Spartalane ise on lakooniline.

Nii et, ostke allahinnatud korras enda valikul platformile ja siis minge kinno filmi vaatama.

Lõppude lõpuks on tegemist siiski ühe viimaste aastate tegusama hakkijaga, puudustest hoolimata.

Põhja-Saksa kotlettide tapjad. 

Pühapäeva (4.2.2007) õhtul enne Tartust lahkumist kiikasin telekast ühe saksamaa kanali pealt tulevat dokumentaalsaadet ninjadest. Igavesti lolli juttu aeti seal ning nagu alati oli infokilde, mida tegelikult koguda terve saate peale, umbes kaks. Needki olid tarbetud ja varem teada olevad, nagu Nobunaga Ida tapmine ja lassomõõga kasutamine. Venelased tegid vanasti ühe parema filmi, aga see rääkis rohkem spetsiaalüksuste treenimisest, mitte arhailisest ninjutsu’st.

Igatahes, nagu Michael Dudikoff ütles: “They’re ninjas.” Pärast seda keeras asi nagu natuke naljakaks.

Pärast väga pikka ootamist õnnestus mul kätte saada selline next-gen retronaudi unistus, nagu Kunoichi/Nightshade PS2 peal. Ajage nüüd silma punni ja jookske guugeldama. See mänguke on selline edasi-arendus-järg geniaalsele 3D ninjatamisele nimega Shinobi. Vabarnamees mängis seda viimast viimati minu juures külas olles ning TSENSEERITUD. Shinobi on mõnes mõttes halastamatum, kui selle järg, sest string-kill-combo süsteemid on rangemad ning vastased kangemad. Samuti sööb Akujiki, Oboro klanni neetud legendaarne katana, Hotsuma elukest aegamööda ära. Järje peategelane, naissoost Hibana, selle pärast esialgu muretsema ei pea, küll aga viib lugu aegamööda selles suunas, et neetud mõõk uuesti oma valdusesse saada ning mitte lasta vastasel sama teha ning mõõga lõpmatut kurjust maailma peale valla lasta.

Nightshade on oma- ette raskem ja samas kergem, kui Shinobi. Selles mängus saab nimelt vabalt üle ääre igalt poolt alla kukkuda, mis tähen- dab kohest surma. Juba esimene tase, kus mängija peab ringi hüppama, leiab aset kahtlaselt tillukese B-2 pommitaja katusel viimase lennu ajal. Juba see peaks aimu andma, millist sorti vertikaalset akrobaatikat see mäng harrastab. Shinobi ise oli samuti üsna lennuhimuline, kuid seekord toimub ligi pool mängust maa ja taeva vahel. Kuid see siin ei ole wire-action, milles vahtkummist nukud puulatvu painutavad, siin on igal tegeleasel kaal ning kui mängija hoog raugeb, vajub ka ninja prantsti maadligi. Kui mängija hoog ei rauge, siis on Hibana suuteline lõpmatuseni ringi dash‘ima.

Selles segases lendamises aga peab üsna kiirest hakkama välja arendama teatavat sorti taktikat, sest iga eduka tapmislöögiga muutub relv tugevamaks ning on suuteline kiiremini vastasi kahjutuks tegema. Mängijale tähendab see iga olukorra otsekohest hindamist ning nõrgemate vastaste vahel lendamist enne suuremate kallale asumist. Tasemelõpu vastaste juures omandab see taktika veel uue mõõtme, sest mängija saab väiksemaid loomi nottides ennast lõpuni laadida ning siis ühe elegantse liigutusega mäekõrguse põrgulise manalateele saata. Kõlab jube lihtsalt ning see ongi kõik väga lihtne.

On ainult üks probleem. Mängija. Mängija, raisk, on inimene, raisk. Ehk siis, isegi kui mängu mehhaanika ning väheproblemaatiline olukorralahendus laseb situatsioone lahendada ilma suurema pingutuseta, siis mängijale pakub see suuremat väljakutset ning viimasest veel kordades suuremat rahuldust, kui trikk puhtalt välja tuleb. Silmamoondamise asemel on siin  lihtne taktika ja kõrgematel raskusastmetel on mäng andestamatu. Huvitaval kombel on väga oluline ruumitunnetus ning tegelikult ka eelnev kogemus: esimese mängimiskorraga tekib ka vähesemate lahingute juures olukordi, kus mängija võiks tegelikult teada vastaste ilmumiste mustreid. Mängija iga liigutus, tate kombinatsioonide hulk, vigastused jne salvestatakse ning esitatakse tasemete lõpul numbriliste ja progress bar näidikutena. Kogu asja mõte on loomulikult 100% kokku saada ning siis sellega laiata.

Ehk siis, kes veel aru ei saanud: kui keegi juhtub selle mängu PAL koopiat kusagil müügil olema (uut koopiat), siis andke aga mulle teada.

Pronto, Vabarnamehe lapsepõlvekangelane, on novembrist saati pidanud sellist mängu-teemalist blogi nagu Push Space. Sissekandeid on nüüdseks juba 30 ringis ning nad ilmuvad aukartust äratava regulaarsusega (sokaikan, take note!). Valdav enamus neist on lühiülevaated välismaalt tulnud uudistest, kuid nende sekka satuvad aeg-ajalt ka mõned täispikad arvustused, nt. see kirjutis siin, kus vaatluse all on Nintendo müügimammut Dr. Kawashima’s Brain Training:

… Esialgu on programmis saadaval vaid paari lihtsama harjutuse elementaarsemad versioonid (arvutamine, Stroopi test*, tähtede ja numbrite omavahel kokku viimine ning numbrite meelde jätmine). Hiljem lisanduvad siia lugemisega seotud harjutused, näiteks silpide lugemine ja kiiruse peale lugemine. Ning erinevad keerukamad arvutamisharjutused (kalkulatsioonid rohkem kui kahe numbriga näiteks). Aeg ajalt on harjutuste sees võimalik joonistada ning pärast võrrelda oma žedöövreid dr Kawashima versioonidega. Õigupoolest harjutuste kirjeldamine oleks antud hetkel ajaraisk — piisab teadmisest, et nad on mitmekesised ning huvitavad. Ja mõistust stimuleerivad.

Tehniliselt on see programm päris huvitavalt lahendatud. Omamoodi on tegu äraspidise mänguga — kui tavaliselt panevad mängud eelkõige rõhku graafikale ning seadme muud spetsiifilised omadused jäävad varju, siis siin on kõik täpselt vastupidi. Näiteks DS-i 3D võimalusi demonstreerib ainult dr Kawashima vektorgraafikaga realiseeritud nägu mis mängijale juhtnööre jagab. Mis graafikas aga puudu jääb tehakse kuhjaga tasa mujal — see on üks väheseid Nintendo produkte, mis kasutab täiel määral ära krihvlit ja käekirjatuvastust (vastused saab kirjutada puutetundlikule ekraanile) ning mikrofoni. Näiteks Stroopi test tehakse mikrofoniga hääle vahendusel. Erinevus traditsioonilistest mängudest tuleb sisse ka selle koha pealt, et kasutamise ajal hoitakse seadet mitte horisontaalselt vaid vertikaalselt, nagu raamatut.

Kipa! Kuid šedööver kirjutatakse minu teada siiski š ja mitte ž-ga. Siiski, hea, põhjalik lugemine, eriti minusugusele, kes on seda mängu ainult korra mänginud ja vandunud, et enda ajuhiiglase maine ülalhoidmise nimel ta seda mängu enam rohkem ei mängi.

Igatahes, hoidke Pronto saidil silma peal ning võimaluse korral bookmark‘ige ära. Sest isegi kui sealt läbijooksev info on GAF’ist juba eile loetud, tekib ikkagi hea ja soe tunne kui müüginumbritest emakeeles lugeda saab.

See selleks. Kallid sokaikanlased (pean siis silmas neid teie hulgast, kelle arust sokaikan ei ole “cool site, thanks * 739 URL’i *”), mida te viimasel ajal mänginud olete?

Ma ise olen terve viimase ja valdava osa sellele eelnenud kuust rassinud eksamite lipu all, mistõttu mu aeg mängude seltsis on üsna piiratud olnud. Sellele vaatamata suutsin ma üsna hiljuti läbida ühe mängu (bit Generations: Orbital), ühes teises mängus lõpule väga lähedale jõuda (Tsuukin Hitofude/Polarium Advance) ning veel ühes umbes kolm neljandikku teekonnast läbida (Halo, PC versioon). Lisaks sellele ootan ma suud vahutades järgmist kuud, sest veebruari plaanitud väljaminekute alla kuulub Nintendo DS lite, mille peal ma hakkan mängima jaanuari väljaminekute alla kuuluvat Hotel Dusk: Room 215′te — see sama mäng mille kaanekujunduse üle ma eelmises sissekandes nurisesin.

Lumi on ka maha tulnud, mistõttu valge DS lite’i omamine natuke esteetilisem tundub. Mitte et ma teda õues mängida tahaks muidugi, mulle lihtsalt meeldib enda taskukonsoole mängida niiviisi, et silmanurgast on kõike ümbritsevat näha. Näiteks, jalad aknalaua all asuva radiaatori peal ning silmad aknast vastu vaatava Annelinna poole. Ja kui mu DS lite sulandub selle valgesse mattunud linnapildiga, siis on ilus ning mängukogemus seitsekomaviis protsenti võluvam.

Aahhh, plastik.

Wish Room (JAP)

Hotel Dusk: Room 215 (US)

No mida perset. Kas ei võiks siis vähemalt natukenegi vaeva näha?

Paar nädalat tagasi seisis minu ees rõõmus ja ühtlasi raske ülesanne kolida senisest eluasemest uude ja võib-olla ka uhkemasse. Nagu ikka kolimise puhul, näis alguses, et kolitavat kraami polegi üldse nii palju, aga kui asi täie hoo sai, selgus, et träni siiski jaguks kasvõi Noa laeva tarbeks. Minu puhul moodustas suure osa eelnimetatud tränist teadagi mis. Ja et see kaunis (või hoopis õõvastav-hoiatav) vaatepilt tulevaste põlvede jaoks kaotsi ei läeks, tegin ka mõned ülesvõtted. Tulles vastu kaas-sokaikanlase PeZ‘i tungivale nõudmisele, siin need on:
Perepilt 1
Perepilt 2
Perepilt 3
Softopeedia 1: kuubik
Softopeedia 2: NDS, GBA, PC, SS, DC, PS2
Softopeedia 3: MD, SNES

Kuna mind sel vana aasta viimasel päeval vaevab midagi kõhugripi sarnast, siis pikka juttu ma ei tee. Head vana lõppu ja uue algust, sokaikanilt ja sokaikanile!

Kuna viimasel ajal tundub et blog elavnenud, siis tuleb ka mul postida screenshot lingist millega Vabarna mu tuju tõstis - nimelt jagab elektroonika.ee meiega päris põnevat informatsiooni Scarface PS2 versiooni kohta.

Ilmselt tõesti tuleb aidata De Palmal linn tagasi võita, sest viimaste filmide reitingute põhjal on tal seda abi hädasti vaja.