regnum superus

press start / 27.02.2007 13:59 / ~glaurung

Kas te teate seda uut filmi, mis 9. märtsist alates kinodesse jõuab? Tõenäoliselt teate, aga kui juhtumisi olete kusagil mingi paadi all elanud, siis teadke, et 300 on see film, mis silmadele ja kõrvadele pisut meelelahutust pakub lähitulevikus. Vähemasti siis, kui te hoolite krõbedast muusikast, ohtrast verevalamisest ja truudusest koomiksile enesele. Ning loomulikult eeldusel, et te pimedad ei ole.

Frank Miller's 300 poster

Tegelikult on juba ette teada, mis juhtub. Spartalased kaitsevad oma kodumaad oma elu hinnaga, on vilunud ja halastamatud võitlejad, kasvatatud lapsest teadmisega, et ainult tugevad jäävad ellu. Nõrgemad, nagu allakirjutanu, selle ajaveebi lugejad, mängurid ja muidu nohikud - nimetage ennast mis tahes jaapanikeelsete nimedega tahes - ei ole tegelikkuses elu väärt, sest nende eksistents rajaneb teadmisel, et ainult nende enda elu on elamist väärt. Ei mingeid kõrgemaid ideaale, moraalsust ega usku. Kuid ainult usk sellesse, mis on üksikisikust suurem, mis on suurem perekonnast või rahvusest, suurem rahast ja tulevikust, ainult selline usk väärib uskumist ning selle nimel elu andmist. Eestlased on selle suuresti unustanud, keegi ei ole pidanud tarvilikuks seda neile juba pikemat aega meelde tuletada. Moraalne lõtvus, ostmine ja ostetavus lokkab, meie väärtused ja moraal on veega alla lastud. Nägin oma silmadega pealt, kuidas suur moraalijünger Peeter Oja läks restoranis purjus peaga kätega kallale ühele tavalisele külastajale. Säherdune õilsus ei päästa rahvust, madalalaubalisus ja labasus ei tohi lõpmatuseni vaba voli saada.

Spartalased elasid teiste reeglite järgi. Ainult tugevad ja terved jäeti alles, ainult parimad väärisid elu. Elu ise oli askeetlik, läbi aeti lihtsamate vahenditega. Noorte meeste eesmärk oli olla sõdur ning selle eesmärgiga treeniti meelekindlalt lapsest alates. Sõdurina ei oodatud neilt midagi keerulist, ainult füüsilist tippvormi ja absoluutset sõnakuulelikkust. See aga ei tähenda, et spartalased oleksid olnud harimatud: kirjandus, filosoofia ja muud kõrgemad kunstid olid alati õpetamise osa. Spartalaste poeesia on lihtne, poliitika otsekohene ning paljud legendid räägivad neist kui kõrgesti eetilisest rahvusest. Viimase kohta veel nii palju, et sõnakuulelikkus eeldab viisakust ja ausust, üht ilma teiseta ei kohta. Nii palju, kui spartalastest oleks eeskuju võtta, ei ole isegi mitte protsent eestlastest suuteline vastama nendele tingimustele, mida seati Spartas.

Üks äratuntavaid omadusi, mida omistatakse spartalastele, oli lakoonilisus, ehk siis sõnadega ökonoomiline ümber käimine. Seegi oleks paljudele eestlastele - eeskätt poliitikutele - hädavajalik komme.

Mainitud linateoses võib näha, kuidas 300 sõdurit läheb vastu miljonile. Selline julgus annab aimu ääretust lojaalsusest, usust millegisse suuremasse peale iseenda.

Kahtlemata tarnitakse filmi aimatav edu ümber ka videomängude kahvatuvasse maailma. Kuid see on tarbetu, sest mäng spartalas(t)est on juba ammu olemas.

Spartan

Nagu paljud mängud, millel jäi geniaalsusest midagi väga vähest puudu, nii on ka see mäng ootamatult radari alt läbi lipsanud ning tõenäoliselt ainult väheste lugejate kollektsioonis püsiva koha leidnud. Praeguseks kaks aastat vana mäng on ajale tublisti vastu pidanud ning on siiani võimekas hack’n’slash seiklus. Veelgi enam, teine lähenemine mängule annab võimaluse ette teada, et mõned lahingud on frustreerivad ja vahest tundub, et võimatud, kuid nagu igas heas mängus, nii ka siin, kannab kannatlikkus vilja ning needki, kes esimese hooga Beowulfiga võideldes puldi nurka viskavad, korjavad selle varem või hiljem uuesti üles, sest huvi selle vastu, millised vastased järgmisena enda päid lasevad maha raiuda, millised müütilised tegelased veel ennast ilmutavad ning mis uusi relvi mängijale veel pakutakse. Kui kõik relvad kokku saavad kogutud - ja see juhtub üllatavalt kiiresti - siis saab hakata mängus ka taktikalisi otsuseid tegema. Sest äratuntavalt on arsenalis lihalõikamise jaoks valikuliselt üks-kaks sobilikku mõõka ning muuks otstarbeks teistsuguseid tapmisvahendeid. Iga relvaga kaasneb valik eriotstarbelisi rünnakuid, mida saab käivitada raevumeetri täitudes (rage). Mängu alguses omandatud Blades of Athena muudab raevurünnaku ajaks spartalase välgukiirusel vastasest vastaseni jooksvaks-hüppavaks tornaadoks, mis kõigel pead maha lõikab. Peale raevurünnakute on mängijal ligipääs ka iga relva maagilisele rünnakule, olgu selleks siis sari välgunooli või väike maavärin.

Raevu toidab spartalase nobedus vastaste lõikumisel, maagiat peab juurde ammutama kas langenud vastaste kehadest või siis vastavatest altaritest. Maagia kasutamine on God of War‘i heldusest rangem - üks maagiapott võrdub üks maagiline rünnak, ning potte liiga palju ei ole. Ideaalis võiks arvata, et tubli mängija saab ilma maagiata hakkama, aga lõpulahingute puhul on need rünnakud vahest hädavajalikud. Ülejäänud aja saab hakkama vana hea blokk-löök-blokk-löök-jne meetodiga.

Vastaseid on palju. Keskmine bodycount ühe korraliku taseme kohta on alati üle 500 vastase, kuid suuremates lahingusituatsioonides kerkib viimane ka üle tuhande. Viimane ei tähenda, et kõik vastased oleks ühesugused, alati leidub mingi variatsioon ning nüansina võib ära mainida, et igale vastasele on nimigi pandud. Armeede ülesehitus varieerub jalaväelasest kaptenini, sealt edasi juba amburite ja eriüksuste ja muu taoliseni välja. Tehisintellekt teeb spartalasele konstantselt kambakat, ronides massiga selga ning kasutades igat võimalust, et kangelasest jagu saada. Peale kahuriliha valmistavad peavalu (ja -haavu) eemalt ründavad vastased: amburid, odaviskajad, nugade loopijad, hiljem teisedki. Mängu keskmine raskusaste on suhteliselt kõrge ning madalama-kõrgema rasksusastme valik dikteerib ainult seda, kui palju spartalane oma relvadega vastastele viga teeb - kõik muu on fikseeritud.

Paljudes tasemetes on spartalasele ka abiväge, mis on suhteliselt hädavajalik, sest vastasel juhul oleks mäng päris võimatu ja hingamisruumi polekski. Need abistajad varieeruvad süžeega kaasnevatest teistest kangelastest (Castor, Electra jne), aga mõnikord ka tervete väeüksusteni, kes oma parima oskusega vastastega madistavad. Nende momentide ajal on mõistlik mängu helde kaamera kogu ulatuses välja zuumida ning mäng omandab pigem RTSi kuju. Ainult et, noh, mängijal on võim ainult spartalase üle. Tõsi, mõnes tasemes antakse mängijale võimalus vägesid ja oma kaaslasi suunata, aga need on pigem set-piece situatsioonid. Mõnel juhul omandavad lahingud sel moel massilised mõõtmed, kuid mängu mootor suudab tegevuse sellest hoolimata hoida stabiilse 60 kaadrit sekundis pildina.

Kuigi mängu tehniline pool on väga võimekas, jääb siiski tunne, et see on tulnud millegi muu arvelt. Nimelt tundub, et mootori kõrval on jäänud pooleli mängu lisavõimaluste arendamine ning mõned funktsioonid näivad olevat pooleli jäetud. Niimoodi on kahjuks ka spartalase rollimängu elementidega - oma tegelase võimete arendamine tasemete vahel tundub lihtsalt jäänukina, mille tegelik mõju mängule enesele on olematu. Sellest hoolimata on siingi tegemist toredate vahe-etappidega, kui mängija on kõik kolm suurendatavat toru täpikesi täis ajanud, siis saab spartalane endale uue soomusrüü ning iga uus tase on eelmisest muljetavaldavam. Teise pool-arendatud lisandi näol on tegemist mingi kombinatsioonide-brutaliteetide-jms nimetamisega mängu ajal. Nimelt kuvatakse iga tapmise ja muu tegevuse kohta mingi teade (e. g. Heroic Victory, Indirect Kill, Ally Rescued jne), mis justkui peaks minema kirja millegi suunas (punktid või midagi taolist), aga seda ei ole.

Süžee poolest hoitakse asja esimeses veerandis kiiluvees, aga pärast seda tundub kogu skoop liiga harali aetud olevat. Mängu lõpp on ohtlikult sarnane God of War‘i finaalile, aga olemuselt tunduvalt teistsugune.

Spartalane ise on lakooniline.

Nii et, ostke allahinnatud korras enda valikul platformile ja siis minge kinno filmi vaatama.

Lõppude lõpuks on tegemist siiski ühe viimaste aastate tegusama hakkijaga, puudustest hoolimata.

patience - ninja

press start / 06.02.2007 16:48 / ~glaurung

Põhja-Saksa kotlettide tapjad. 

Pühapäeva (4.2.2007) õhtul enne Tartust lahkumist kiikasin telekast ühe saksamaa kanali pealt tulevat dokumentaalsaadet ninjadest. Igavesti lolli juttu aeti seal ning nagu alati oli infokilde, mida tegelikult koguda terve saate peale, umbes kaks. Needki olid tarbetud ja varem teada olevad, nagu Nobunaga Ida tapmine ja lassomõõga kasutamine. Venelased tegid vanasti ühe parema filmi, aga see rääkis rohkem spetsiaalüksuste treenimisest, mitte arhailisest ninjutsu’st.

Michael Dudikoff, ise mees ja mees iseIgatahes, nagu Michael Dudikoff ütles: “They’re ninjas.” Pärast seda keeras asi nagu natuke naljakaks.

Pärast väga pikka ootamist õnnestus mul kätte saada selline next-gen retronaudi unistus, nagu Kunoichi/Nightshade PS2 peal. Ajage nüüd silma punni ja jookske guugeldama. See mänguke on selline edasi-arendus-järg geniaalsele 3D ninjatamisele nimega Shinobi. Vabarnamees mängis seda viimast viimati minu juures külas olles ning TSENSEERITUD. Shinobi on mõnes mõttes halastamatum, kui selle järg, sest string-kill-combo süsteemid on rangemad ning vastased kangemad. Samuti sööb Akujiki, Oboro klanni neetud legendaarne katana, Hotsuma elukest aegamööda ära. Järje peategelane, naissoost Hibana, selle pärast esialgu muretsema ei pea, küll aga viib lugu aegamööda selles suunas, et neetud mõõk uuesti oma valdusesse saada ning mitte lasta vastasel sama teha ning mõõga lõpmatut kurjust maailma peale valla lasta.

spoilerNightshade on oma- ette raskem ja samas kergem, kui Shinobi. Selles mängus saab nimelt vabalt üle ääre igalt poolt alla kukkuda, mis tähen- dab kohest surma. Juba esimene tase, kus mängija peab ringi hüppama, leiab aset kahtlaselt tillukese B-2 pommitaja katusel viimase lennu ajal. Juba see peaks aimu andma, millist sorti vertikaalset akrobaatikat see mäng harrastab. Shinobi ise oli samuti üsna lennuhimuline, kuid seekord toimub ligi pool mängust maa ja taeva vahel. Kuid see siin ei ole wire-action, milles vahtkummist nukud puulatvu painutavad, siin on igal tegeleasel kaal ning kui mängija hoog raugeb, vajub ka ninja prantsti maadligi. Kui mängija hoog ei rauge, siis on Hibana suuteline lõpmatuseni ringi dash‘ima.

Selles segases lendamises aga peab üsna kiirest hakkama välja arendama teatavat sorti taktikat, sest iga eduka tapmislöögiga muutub relv tugevamaks ning on suuteline kiiremini vastasi kahjutuks tegema. Mängijale tähendab see iga olukorra otsekohest hindamist ning nõrgemate vastaste vahel lendamist enne suuremate kallale asumist. Tasemelõpu vastaste juures omandab see taktika veel uue mõõtme, sest mängija saab väiksemaid loomi nottides ennast lõpuni laadida ning siis ühe elegantse liigutusega mäekõrguse põrgulise manalateele saata. Kõlab jube lihtsalt ning see ongi kõik väga lihtne.

Nightshade (Kunoichi) Sega PS2 (kes kusagil uut PAL koopiat müügil näeb, andke aga mulle teada)

On ainult üks probleem. Mängija. Mängija, raisk, on inimene, raisk. Ehk siis, isegi kui mängu mehhaanika ning väheproblemaatiline olukorralahendus laseb situatsioone lahendada ilma suurema pingutuseta, siis mängijale pakub see suuremat väljakutset ning viimasest veel kordades suuremat rahuldust, kui trikk puhtalt välja tuleb. Silmamoondamise asemel on siin  lihtne taktika ja kõrgematel raskusastmetel on mäng andestamatu. Huvitaval kombel on väga oluline ruumitunnetus ning tegelikult ka eelnev kogemus: esimese mängimiskorraga tekib ka vähesemate lahingute juures olukordi, kus mängija võiks tegelikult teada vastaste ilmumiste mustreid. Mängija iga liigutus, tate kombinatsioonide hulk, vigastused jne salvestatakse ning esitatakse tasemete lõpul numbriliste ja progress bar näidikutena. Kogu asja mõte on loomulikult 100% kokku saada ning siis sellega laiata.

Ehk siis, kes veel aru ei saanud: kui keegi juhtub selle mängu PAL koopiat kusagil müügil olema (uut koopiat), siis andke aga mulle teada.

Push Space

press start / 28.01.2007 0:26 / ~fushi

Pronto, Vabarnamehe lapsepõlvekangelane, on novembrist saati pidanud sellist mängu-teemalist blogi nagu Push Space. Sissekandeid on nüüdseks juba 30 ringis ning nad ilmuvad aukartust äratava regulaarsusega (sokaikan, take note!). Valdav enamus neist on lühiülevaated välismaalt tulnud uudistest, kuid nende sekka satuvad aeg-ajalt ka mõned täispikad arvustused, nt. see kirjutis siin, kus vaatluse all on Nintendo müügimammut Dr. Kawashima’s Brain Training:

… Esialgu on programmis saadaval vaid paari lihtsama harjutuse elementaarsemad versioonid (arvutamine, Stroopi test*, tähtede ja numbrite omavahel kokku viimine ning numbrite meelde jätmine). Hiljem lisanduvad siia lugemisega seotud harjutused, näiteks silpide lugemine ja kiiruse peale lugemine. Ning erinevad keerukamad arvutamisharjutused (kalkulatsioonid rohkem kui kahe numbriga näiteks). Aeg ajalt on harjutuste sees võimalik joonistada ning pärast võrrelda oma žedöövreid dr Kawashima versioonidega. Õigupoolest harjutuste kirjeldamine oleks antud hetkel ajaraisk — piisab teadmisest, et nad on mitmekesised ning huvitavad. Ja mõistust stimuleerivad.

Tehniliselt on see programm päris huvitavalt lahendatud. Omamoodi on tegu äraspidise mänguga — kui tavaliselt panevad mängud eelkõige rõhku graafikale ning seadme muud spetsiifilised omadused jäävad varju, siis siin on kõik täpselt vastupidi. Näiteks DS-i 3D võimalusi demonstreerib ainult dr Kawashima vektorgraafikaga realiseeritud nägu mis mängijale juhtnööre jagab. Mis graafikas aga puudu jääb tehakse kuhjaga tasa mujal — see on üks väheseid Nintendo produkte, mis kasutab täiel määral ära krihvlit ja käekirjatuvastust (vastused saab kirjutada puutetundlikule ekraanile) ning mikrofoni. Näiteks Stroopi test tehakse mikrofoniga hääle vahendusel. Erinevus traditsioonilistest mängudest tuleb sisse ka selle koha pealt, et kasutamise ajal hoitakse seadet mitte horisontaalselt vaid vertikaalselt, nagu raamatut.

Kipa! Kuid šedööver kirjutatakse minu teada siiski š ja mitte ž-ga. Siiski, hea, põhjalik lugemine, eriti minusugusele, kes on seda mängu ainult korra mänginud ja vandunud, et enda ajuhiiglase maine ülalhoidmise nimel ta seda mängu enam rohkem ei mängi.

Igatahes, hoidke Pronto saidil silma peal ning võimaluse korral bookmark‘ige ära. Sest isegi kui sealt läbijooksev info on GAF’ist juba eile loetud, tekib ikkagi hea ja soe tunne kui müüginumbritest emakeeles lugeda saab.

See selleks. Kallid sokaikanlased (pean siis silmas neid teie hulgast, kelle arust sokaikan ei ole “cool site, thanks * 739 URL’i *”), mida te viimasel ajal mänginud olete?

Ma ise olen terve viimase ja valdava osa sellele eelnenud kuust rassinud eksamite lipu all, mistõttu mu aeg mängude seltsis on üsna piiratud olnud. Sellele vaatamata suutsin ma üsna hiljuti läbida ühe mängu (bit Generations: Orbital), ühes teises mängus lõpule väga lähedale jõuda (Tsuukin Hitofude/Polarium Advance) ning veel ühes umbes kolm neljandikku teekonnast läbida (Halo, PC versioon). Lisaks sellele ootan ma suud vahutades järgmist kuud, sest veebruari plaanitud väljaminekute alla kuulub Nintendo DS lite, mille peal ma hakkan mängima jaanuari väljaminekute alla kuuluvat Hotel Dusk: Room 215′te — see sama mäng mille kaanekujunduse üle ma eelmises sissekandes nurisesin.

Lumi on ka maha tulnud, mistõttu valge DS lite’i omamine natuke esteetilisem tundub. Mitte et ma teda õues mängida tahaks muidugi, mulle lihtsalt meeldib enda taskukonsoole mängida niiviisi, et silmanurgast on kõike ümbritsevat näha. Näiteks, jalad aknalaua all asuva radiaatori peal ning silmad aknast vastu vaatava Annelinna poole. Ja kui mu DS lite sulandub selle valgesse mattunud linnapildiga, siis on ilus ning mängukogemus seitsekomaviis protsenti võluvam.

Aahhh, plastik.

Dear Nintendo…

press start / 07.01.2007 2:47 / ~fushi

Wish Room (JAP)

Hotel Dusk: Room 215 (US)

No mida perset. Kas ei võiks siis vähemalt natukenegi vaeva näha?

Jõuluks koju

press start / 31.12.2006 20:17 / ~Vabarnamees

say 'cheese'

Paar nädalat tagasi seisis minu ees rõõmus ja ühtlasi raske ülesanne kolida senisest eluasemest uude ja võib-olla ka uhkemasse. Nagu ikka kolimise puhul, näis alguses, et kolitavat kraami polegi üldse nii palju, aga kui asi täie hoo sai, selgus, et träni siiski jaguks kasvõi Noa laeva tarbeks. Minu puhul moodustas suure osa eelnimetatud tränist teadagi mis. Ja et see kaunis (või hoopis õõvastav-hoiatav) vaatepilt tulevaste põlvede jaoks kaotsi ei läeks, tegin ka mõned ülesvõtted. Tulles vastu kaas-sokaikanlase PeZ‘i tungivale nõudmisele, siin need on:
Perepilt 1
Perepilt 2
Perepilt 3
Softopeedia 1: kuubik
Softopeedia 2: NDS, GBA, PC, SS, DC, PS2
Softopeedia 3: MD, SNES

Kuna mind sel vana aasta viimasel päeval vaevab midagi kõhugripi sarnast, siis pikka juttu ma ei tee. Head vana lõppu ja uue algust, sokaikanilt ja sokaikanile!

Soliidne

press start / 29.12.2006 15:00 / ~PeZ

Kuna viimasel ajal tundub et blog elavnenud, siis tuleb ka mul postida screenshot lingist millega Vabarna mu tuju tõstis - nimelt jagab elektroonika.ee meiega päris põnevat informatsiooni Scarface PS2 versiooni kohta.

Scarface feat Brian DePalma

Ilmselt tõesti tuleb aidata De Palmal linn tagasi võita, sest viimaste filmide reitingute põhjal on tal seda abi hädasti vaja.

kägulind pesukaru

continue? 9 / 27.12.2006 11:03 / ~glaurung

Käesoleva artikli alustamisest on möödunud tublisti üle kolme kuu, veel rohkem aega kõnealuse objekti ostmisest. Üsna palju on muutunud ning tuleb andeks anda, kui mõned faktid artiklis teistega vastuollu lähevad või siis enam ei kehti. Konsoolina on XB360 osutunud tunduvalt arenevamaks aparaadiks, kui seda oli PS2 või XBOX.

Nõudlus ülekaaluliste mõttetute riigiametnikest telekamänguvärdjate järele on madalam kui eales varem ning selline tendents omab kergelt masendavat mõju minu psüühhikale. Raha kulutamine on teraapilise mõjuga, aga mitte minu arvates. Viimane tähendab seda, et ma kulutan raha pidevalt ning sellel tegelikult on teraapiline mõju, sest mitte miski ei mõju enesetundele paremini, kui teadmine, et ise töö juures ebaõnnestumine või töö ebarahuldavalt lõpetamine/ära andmine ei ole oluline, kui on võimalik osta endale kellegi teise tööd, ehk koguni elutööd, kuid mis tahes juhul kvaliteetsemat toodet, kui enesel kunagi oleks võimalik saavutada.

Kaheksanda kuu kaheksandal päeval (aasta siis oli kaks tuhat kuus) täiendasin mina oma nooremapoolset konsooliparki selle masinaga, mis näeb välja nagu turses elektriline hambahari ja võtab sama palju voolu, kui pisemat sorti alevik (Kambja vms) puhkepäeva õhtul.

Todasama koletumat halli roomukit, mis XB360 jaoks voolu inglise keelde tõlgib, ei olnud mul ostmise päeval eriti meeles, kuid poodi sisenedes kõrvetas sellest paiskuv kuumus silmnäost kulmud ära ning ma leppisin teadmisega, et miski pole ideaalne. Ideaalsusest kaugele jäi ka müüjanna kompetents, kuid vähemalt ei olnud tegu pealetungivalt nüri peedistamisega, mille ohvriks ma olen korduvalt langenud, näiteks ostes korraga kaks mängu - ühe PSP ja teise PS2 tarbeks. Tol korral pidas müüja tarvilikuks mulle trilobiidse sõnavaraga selgitada, et need on kahe erineva konsooli mängud. Oh really? Aga see selleks.

Nagu kaine mõistus dikteeris, nii sai minu omaks non-retard ehk siis XB360 Deluxe Edition. Kõik kalkulatsioonid viisid välja sama tulemuseni: pigem kõik tarvilik (loe: hädavajalik) ühe hinna eest ühes kastis, mitte perifeeria jahtimine mööda võrdselt magedalt varustatud poode erinevate hindade ja saadavuse juures. Üles panemise juures pole ideaalne ka voolujuhtmestiku hüperisoleeritud liigendid, mis taaskord meenutavad midagi tööstusrajoonist või vähemalt neid kaableid, millega surnuid üles äratatakse à la Mary Wollstonecraft Shelley. Voolupistiku see ots, mis konsooli enesesse viimaks sisse poeb, meenutab vahvlirauda, kuid teeb oma tööd tõhusalt. Elekter on selle masina jaoks hädavajalik igal juhul, sest nagu ilmneb, ei ole sellegi (sarnaselt vanale XB-le) masina suures kastis pisitillukest patareid, mis säilitaks midagi nii triviaalset kui kellaaeg ja kuupäev. Piisab sellest, et eemaldada voolujuhe hetkeks ja konsool on tagasi oma vaikimisi määratud ajas: 22.11.2005. Tõenäoliselt siiski eeldab masin, et on kogu aeg ka võrku ühendatud ning uuendab oma sisemist kella sealt. Voolujuhtme see osa, mis jääb konsooli ja roomuki vahele, on minu tarbimise jaoks kurvameelselt lühike ning selle peitmine kusagile kulisside taha (kus ta ometi üle ei kuumeneks ega põrandasse auku ei põletaks) on raskendatud. Manuaal soovitab nii roomukile kui ka masinale enesele tungivalt väga väga hästi ventileeritud keskkonda ning on siililegi selge, et kordades parema ventilatsiooni tagab ka konsooli püstine (vertikaalne) asetus.

Asetades konsooli pikali, ilmnevad kohe mõned disainilised möödalaskmised. Esmalt on kõvaketas sellisel puhul külje peal ja ei näe hea välja. Masina esipaneelil paiknevad USB pordid on vertikaalselt ning ülemise kasutamine praktiliselt sigainetu. Konsooli tagumise poole peal hakkab videokaabli suur otsik omaenese raskusega porti maa poole murdma, samas kui püsti asetatuna toetab kenasti. Kõik esipaneelil olevad kirjad peale tray peal oleva on asetatud vertikaalselt lugemiseks. Pikali olles näib totrana ka tagapaneelile kinnituv wireless jubin. Ühesõnaga, see konsool on disainitud parem välja nägema ning ka paremini funktsioneerima ainult püstises asendis. Ainsa probleemina jääb plaadilugeja, mille puhul vertikaalne positsioon on ikkagi ebanaturaalne ning mootorit teoreetiliselt rohkem koormav. Ent siiani pole probleeme ilmnenud. Rääkides siinkohal veel wireless jubinatest, siis jumala abiga on PS3-s (kallimas versioonis) sama asi juba sisse ehitatud. Odavama versiooni jaoks mõeldud välist võrdväärset jupstükki pole inimsilm veel näinud.

Kiire kõrvalepõikena nimetan siin ära siiamaani näha olnud PS3 disaini, mis on põhiliselt siiski orienteeritud horisontaalsele pinnale: selle klaveri ventilatsioon on suurim otstel ja taga, mitte külgedel ja taga, nagu on XB360 puhul. Võtke seda siis oma järgmise televiisori, televiisori aluse, vaiba, tapeedi, korteri, kassi ja naise ostmisel arvesse.

Kuna puldid on orienteeritud juhtmeteta olemisele, siis ei ole esipaneelil enam eraldi porte nende jaoks. Nende funktsiooni täitvad USB pordid on vaikimisi diskreetselt varjatud kena vedruluugiga, mis silma ei riiva. Peaaegu ebavajalikud mälukaardi pesad sulanduvad kenasti konsooli enesesse ning parimal juhul ei lähegi neid kunagi tarvis. Et konsooli saab puldist tööle panna, ei tule parimal juhul tarvitusele ka valguseratas, mille vajutamine on ebamugav ning mõnevõrra jälk, sest valguseratas on libe pind ning iga näpujälg jääb sinna paremini kui KAPO arhiividesse.

Juhtmeta puldiga on aga kerge segadus, sest nagu ilmsiks on saanud, saab lülitada eraldi välja konsooli ja pulti üksi. Mina mõistaksin puldi väljalülitamist siis, kui on käepärast võtta DVD remote, aga igal muul puhul on pult ise ainus kommunikatsioonivahend ning selle välja lülitamine (näiteks siis filmi vaatamise ajal) toimub ka automaatselt (idle time ~5 minutit), seega antud võimaluse pakkumine menüüs paistab tarbetu. Samas on puldist konsooli magama panemine väga mugav. Vajutades guide button‘it korra, kuvatakse mängija dashboard‘i valikud, kust saab ka mängust lahkuda, minnes tagasi konsooli menüsse (väga mugav funktsioon). Samuti saab siit käivitada konsooli salvestatud muud muusikat (kõik siiani kohatud mängud lubavad kuulata enesele sobivat muusikat). Hoides sama nuppu kolm sekundit all, kuvatakse n-ö shut down menüü, kust saab lülitada välja kas puldi üksi või puldi ja konsooli koos. Seegi on minu silmis väga mugav võimalus, kuigi veel mugavam oleks võimalus konsool koheselt välja lülitada, hoides nuppu all näiteks viis-kuus sekundit. Kurat, äkki see võimalus on juba olemas? Peab uurima. Kui tagasi Tartusse kunagi jõuan ja on aega sellega tegeleda. Näiteks kolme aasta pärast, kui ma surnud olen. Siis oleks juba sümboolne ka Dead Rising muretseda. Nagu ilmsiks tuleb, siis ei ole seda võimalust siiski olemas, kui keegi eriti rasvunud näiteks oma kätega peaks pikemalt seda muljub, ei taha keegi ju, et masin lõplikult välja lülitub. Mõnevõrra imelik on ka see, et DVD remote peal on küll guide button olemas, ent see ei registreeri pikemat vajutamist. Seevastu on DVD remote‘i peal olemas otseselt power nupp.

XB360 on üks esimesi konsoole (peale PSP), kus on väga suurt rõhku pööratud mitte-mängulisele keskkonnale. Kui vana XB kasutajaliides oli üks ühele PS2 pealt kopeeritud, siis seekord on tegemist millegi pisut arenenumaga. Areng aga ei tähenda seekord liikumist konsoolide, vaid hoopis personaalarvutite suunas. Mida see tähendab? Teoreetiliselt seda, et nii palju, kui konsoolile lisandub muid funktsioone (võrk ja meedia), tuleb nende tarbimiseks kusagile panna juurde kena kasutajaliidesega rakendused nende jaoks. Praktikas tähendab see aga seda, et guide kui taoline on pealtnäha kenasti läbi mõeldud ning sarnaselt üles ehitatud, kuid kasutuse juures aeglasevõitu ja puine. Erinevad funktsionaalsed valdkonnad on jagatud spetsiaalsetesse akendesse, mida seekord nimetatakse blade‘ideks. Eraldi terade alt leiab üles XBL, mängunduse, meedia ja süsteemsed seaded. Iga tera all on eraldi veel n pluss üks alavalikut ja muud menüüd, kust siis saab kõigele hädavajalikule ligi pääseda. Ent siin peab mainima, et kõigele sellele ei pea ilmtingimata pidevalt ligi pääsema. Süsteemiteravikku ei kasuta ma rohkem kui paar korda, pärast seda võiks see ju kusagile kaugemale paigutuda. Sama kehtib muude asjade kohta. Mis puutub veel asjade ülesehitusse, siis siin on loogika kahe silma vahele jäänud. Mõned seaded on teistest eraldi, mitte süsteemsete seadete alla koondatud. Peale nähtavate teravike on ka olemas nähtamatud, üks nendest on mängija profiili teravik, kust saab samuti vastavaid seadeid muuta - mõned neist on seaded, mis loogiliselt võttes võiks olla mujal. Mängude salvestised, muu kola ja muusika-filmid on kusagile kaugele peidetud ning nendeni jõudmine mitte ainult ruumiliselt sassis, vaid ka loogiliselt nõrgalt üles ehitatud. Hierarhia kui taoline ei ole säherduste GUIde puhul liigselt vajalik, ent siin suudetakse peaüksuste alamüksused ja nende all olevad objektid viimaks totaalselt eksiteele viia. Kui see nüüd liiga karmilt kõlas, siis mõelge asja koduperenaise tasemel: kui ühele ja samale alamenüüle pääseb juurde kahest-kolmest erinevast kohast, siis tekitab see lõppude lõpuks segadust, mitte selgust.

Viimase lõigu uuendamiseks peab lisama, et tegelikult asjad enam nii hullusti ei ole. Süsteemi on viimase kahe kuu jooksul mõned korrad uuendatud ja asjad on liikumas paranemise poole. Tõsi küll, need uuendused ei ole tegelikult konsoolimaastikule omased, aga paratamatult näikse kõik selles suunas liikuvat, et põhjaliku testimise asemel lükatakse kampaania tanki ning hakatakse tehtud kahju hiljem kinni lappima, bitt biti haaval. Ning mitte ainult süsteem ise ei vaja pidevat uuendamist, ka mängud vajavad seda. Viimase jaoks on aga vaja kõvaketast. Kõvaketas on väike ning tõenäoliselt pärast mingi hulga muusika ja filmide allalaadimist, mängude uuendamist jms, saab täis. Mis saab edasi? Siiani ei ole veel uut ja suuremat kõvaketast välja pakutud, aga PS3 lubab algusest peale kõvaketast ise vahetada ning formaatida. Ühesõnaga, kui tõmmata joon konsooli ja tavalise arvuti vahele, siis uus põlvkond konsoole hüpleb sellest lõbusasti üle ja tagasi.

Üldiselt näen ma siin teatavat potentsiaali arengu jaoks, sest sarnaselt World of Warcraftile on siingi olemas kindlad inimesed, kes järjekindlalt töötavad selle nimel, et asi kasutajasõbraliku ja värskena hoitakse. MSi üldine liikumine mugavuse suunas ei pruugi küll kõigile vanematele kasutajatele meelepärasena tulla, sest uue kasutajaliidese pealetulekuna keeratakse minimalistlike valikut järjest ahtamaks. Kuid tänapäeva noored on kohanejad, saavad ka sellega hakkama.

Võrguühendus on hädavajalik. Mängude uuendused, süsteemiuuendused, mängude demonstratsiooniversioonid ning muu taoline. Eksisteerib ka sõprade nimekiri, sõnumite saatmise võimalus, mängijate kommenteerimine, nendega rääkimine jms. Ning mis parim: sellest kõigest saab suhteliselt hästi mööda vaadata, sest kuni tänase päevani tean ma ainult kahte teist mängijat kallilt kodumaalt, keda sellisesse nimekirja saab lisada. Korra olen ma neid sinna juba lisanud ning korra ka maha võtnud.

Ma ei hakka siinkohal peatuma mängudel, loomulikult on seegi teema oluline ning lai, aga kui te lugeda viitsite, siis kirjutan ma mõnest paremast kunagi tulevikus. See-eest räägiksin ma XB360 uuendusmeelsetest Achievement auhindadest.

Igal mängijal on oma profiil, kas siis võrgus või mitte. Kuid kui võrgus, siis on profiil ka gamertag ning sellega seotakse seesugune punktisumma, nagu seda on gamerscore. Ülesehitus on lihtne. Iga poest ostetud mäng sisaldab ~1000 punkti eest saavutuseesmärke, mida mängija saab lahti lukustada. See 1000 on selline maagiline summa, mille Microsoft on kindlaks määranud, kuid mõned mängud sisaldavad erandkorras natuke vähem. Erandiks on ka Marketplace‘lt ostetud mängud, mis sisaldavad ainult 200 punkti eest saavutusi. Saavutused on ülesanded või tingimused, mille mängija peab täitma ning selle järel lukustatakse saavutus lahti ning lisatakse punktisumma mängija kontole. Minul on hetkel 700 punkti, mida on loomulikult vähe. Kuid saavutused on erinevat laadi. Kui mõned eeldavad ainult teatud tasemete läbimist või tasemete läbimist teatud kindlal raskusastmel, siis teised eeldavad mingite teatud asjade kasutamis vms. Ühesõnaga, need ülesanded kõiguvad seinast seina ning kui mõni kerge on väärt 5 punkti, siis mõni teine annab 80 või siis veel rohkem. Kuid nad kõik liiguvad kahe ebaolulise eesmärgi täitmise suunas. Esiteks, mida suurem on mängija punktisumma, seda suurem on tema peenis (võttes arvesse seda, et kogu aeg on liikluses kindel arv punkte ja summa suureneb iga uue mängu saabumisega, mistõttu tõeline mängur peab ostma iga mängu ja mängima seda nii kaua, kuni kõik saavutused on käes). Teiseks - ja see on lihtne - annab saavutuspunktide loetelu hea ülevaate igale kasutajale ja mängutootjale, kes kui palju midagi mängib ja kuidas. Järelevalve ja kontrollitud ego kasvatamine.

Kas XB360 on oma hinda ja muid sellega seotud kulutusi (HDTV, võrguühendus, krediitkaart kuldaja jaoks) väärt? Tõenäoliselt mitte, vähemalt mitte veel praegu. PS2 kataloog on meeletu, hinnad madalamad ning nõudmised väiksemad. PS3 ei jõua siia veel niipea ning Wii on müstiline jokker, mis töötab väga hästi, aga mille potentsiaal minu kui mängija eelistuste meelest jääb peomängude (kord kuus, võib-olla vähem) ja üksi mängimise (hetkel ainult kolm-neli mängu silmapiiril) vahele, mis ei ole kumbagi pidi minu meele järgi. XB360 on hetkel tegus, kirju ja kohati huvitav, aga sellest hoolimata veel lapsekingades ja väidetavalt õbluke. Ning kuna ma olen - nagu alati - kuri ja kibestunud inimene, siis oskan ma kokkuvõtteks öelda vaid üht: proovige ise ja langetage oma otsus ise. Mina ei ole ilmasammas, minu arvamus on minu enese oma.

võib-olla me elamegi nende kummaliste hetkede nimel?

press start / 26.12.2006 19:18 / ~fushi

~ Sylvanian Families - The Fairyland Pendant ingliskeelne tõlge ~

Lootust on, et üsna pea jätkub regulaarne postitamine ka väljaspool BBS’i — ning et spämmi vastu saab ka midagi tehtud (ma olen nii laisk, andke andeks ,_.).

Lik-Sang suletud, Sony süüdi

press start / 24.10.2006 19:34 / ~fushi

FOR IMMEDIATE RELEASE - OUT OF BUSINESS NOTICE

Hong Kong, October 24th of 2006 - Lik-Sang.com, the popular gaming retailer from Hong Kong, has today announced that it is forced to close down due to multiple legal actions brought against it by Sony Computer Entertainment Europe Limited and Sony Computer Entertainment Inc. Sony claimed that Lik-Sang infringed its trade marks, copyright and registered design rights by selling Sony PSP consoles from Asia to European customers, and have recently obtained a judgment in the High Court of London (England) rendering Lik-Sang’s sales of PSP consoles unlawful.

As of today, Lik-Sang.com will not be in the position to accept any new orders and will cancel and refund all existing orders that have already been placed. Furthermore, Lik-Sang is working closely with banks and PayPal to refund any store credits held by the company, and the customer support department is taking care of any open transactions such as pending RMAs or repairs and shipping related matters. The staff of Lik-Sang will make sure that nobody will get hurt in the crossfire of this ordeal.

A Sony spokesperson declined to comment directly on the lawsuit against Lik-Sang, but recently went on to tell Gamesindustry.biz that “ultimately, we’re trying to protect consumers from being sold hardware that does not conform to strict EU or UK consumer safety standards, due to voltage supply differences et cetera; is not - in PS3’s case - backwards compatible with either PS1 or PS2 software; will not play European Blu-Ray movies or DVDs; and will not be covered by warranty”.

Lik Sang strongly disagrees with Sony’s opinion that their customers need this kind of protection and pointed out that PSP consoles shipped from Lik-Sang contained genuine Sony 100V-240V AC Adapters that carry CE and other safety marks and are compatible world wide. All PSP consoles were in conformity with all EU and UK consumer safety regulations.

Furthermore, Sony have failed to disclose to the London High Court that not only the world wide gaming community in more than 100 countries relied on Lik-Sang for their gaming needs, but also Sony Europe’s very own top directors repeatedly got their Sony PSP hard or software imports in nicely packed Lik-Sang parcels with free Lik-Sang Mugs or Lik-Sang Badge Holders, starting just two days after Japan’s official release, as early as 14th of December 2004 (more than nine months earlier than the legal action). The list of PSP related Sony Europe orders reads like the who’s who of the videogames industry, and includes Ray Maguire (Managing Director, Sony Computer Entertainment Europe Ltd), Alan Duncan (UK Marketing Director, Sony Computer Entertainment Europe Ltd), Chris Sorrell (Creative Director, Sony Computer Entertainment Europe Ltd), Rob Parkin (Development Director, Sony Computer Entertainment Europe Limited), just to name a few.

“Today is Sony Europe victory about PSP, tomorrow is Sony Europe’s ongoing pressure about PlayStation 3. With this precedent set, next week could already be the stage for complaints from Sony America about the same thing, or from other console manufacturers about other consoles to other regions, or even from any publisher about any specific software title to any country they don’t see fit. It’s the beginning of the end… of the World as we know it”, stated Pascal Clarysse, formerly known as the Marketing Manager of Lik-Sang.com.

“Blame it on Sony. That’s the latest dark spot in their shameful track record as gaming industry leader. The Empire finally ‘won’, few dominating retailers from the UK probably will rejoice the news, but everybody else in the gaming world lost something today.”

Important Notice: Lik-Sang.com Out of Business due to Multiple Sony Lawsuits

Minge vittu. Sony’l on, mulle tundub, nüüdseks juba täiesti ükskõik mida üsna suur protsent hardcore mänguritest neist arvab.

Ning kui nad arvavad et ma lähiajal nende toodete eest mingit raha välja käia kavatsen, siis nad eksivad. Palun vabandust, Q?, palun vabandust, KojiPro, aga ma ei kavatse enne 2008t aastat mitte ühtegi senti investeerida legaalsetesse Sony toodetese. Korporatiivsel käeväänamisel on piir ning selle on Sony minu silmis julmalt ületanud.

COMING UP: fushi “head aega, Sony” arvustus Metal Gear Solid 3: Subsistence’ist.

(Jah, ma võtan koporatsioonide majanduslikke samme liiga hinge ning ei, mind ei huvita mis te sellest arvate. Ainult Milton Friedman’i arvamus loeb.)

EDIT: Pagan võtku mind ja mu rutakaid arvamusi.

pot shots

press start / 27.09.2006 9:59 / ~glaurung

Konsoolide sõjas pole olemas võitjaid ega kaotajaid. Olemas on ainult mängud.

Juba üle ühe kuu olen ma olnud rahulik XB360 omanik. Tõsi küll, ma pole sellega suurt midagi veel mängida jõudnud, aga mulle meeldib see konsool piisavalt, et sellega tegeleda ning et seda oma riiulis hoida. Microsoft on suutnud üllitada keskmisest funktsioneerivama toote ning müts maha nende ees. Mitte ainult ei näe XB360 suhteliselt hea välja, talle on ka huvitavaid mänge osta-oodata, peale selle eksisteerib veel ka uuendatud ja ahvatlev XBL (mille ma pärast uue ruuteri ostmist viimaks veatult tööle sain). XB360 on seega tore mänguasi ja kogu see teistele „järgmise põlvkonna” konsoolidele (PS3 ja Wii) ära tegemise jutt ja maailmapilt ei ole minu arvates absoluutselt vajalik. Olen kindel, et siinsete lugejategi seas on neid, kes ostavad endale Wii või PS3, hoolimata sellest, kas neile peale mõne üksiku hea mängu veel midagi esiotsa paista on. See vajab usaldust ja kiindumust ja lojaalsust brändide suhtes.

Kuid nagu ajalugu ja naised on tõestanud, ei ole minul kunagi õigus.

Kuulakem ära üks teine, minust tunduvalt suurem häälekandja. Tutvuge palun sellise paberkandjaga, nagu seda on OXM UK, ehk siis XBOX 360 The Official XBOX Magazine (UK). Elav tõestus selle kohta, kui kõrge on ühe korraliku ajakirjaniku laup. Selle jaoks ei pea isegi 10 aastat küljendamise kogemust olema.

Järgnevalt siis selle sissekande tegelik sisu: vähem ja rohkem säravad väljavõtted eelnimetatud väljaande veergudelt. Aususe mõttes lisan siia ka iga tsitaadi järele selle päritoluks oleva numbri ja lehekülje. Kui kusagil on viidatud millelegi sõnaga ´it´, siis on tõenäoliselt tegemist nimekaimu konsooliga: XBOX 360ga.

  • It’s not £425. It’s £280. Which, thanks to Sony’s blundering PlayStation 3 scheme, suddenly looks amazingly cheap for a kick-arse gaming system. Thanks, Sony! You’ve handed it to Microsoft on a plate this Christmas! You can almost hear the clinking of champagne glasses in Microsoft’s HQ from here. (OXM12, lk 22)
  • Can you imagine playing Halo 3 on Nintendo’s stupid wavy wand thing? Is there anyone left who still favours Sony’s ridiculously wobbly analogue sticks for playing driving games? (OXM12, lk 22)
  • Meanwhile, poor old Sony and Nintendo are hurriedly cobbling together all their-half-finished ideas for a pre-Christmas launch. Bows and arrows against the lightning. (OXM12, lk 22)
  • XBOX 360 has a normal name. Can you picture a 17-year-old pikey parking up his Vauxhall Corsa illegally on the kerb outside GAME, then strolling in asking the shop assistant if he can ´Have a Wii´? That’s just not going to happen. XBOX 360 sounds like a MAN’S console. You can tell people you own one without having to explain what it is. (OXM12, lk 23)
  • The chances of Gears of War appearing on a Nintendo or Sony console are about the same as sexy female aliens launching an invasion of Earth, declaring you king of planet KissyKiss and giving you a freedom pass with no expiry date. (OXM12, lk 23)
  • The chances of Bungie making a version (Halo 3) for a Nintendo or Sony console are about the same as the chances of Cheryl Tweedy appearing out of thin air, handing you a cheque for a million pounds and telling you it’s alright for you to touch her wherever you like, and if you do it well she’ll give you another million pounds. (OXM12, lk 23)
  • PLAYSTATION 3. This will launch with Singstar, which is a game for girls. But girls don’t spend £425 on videogame consoles, do they? So the only people buying PS3 will be men who buy anything that’s new. It’ll sell out, but only because the machine’s too hard for Sony to make more than 50 at one. CHANCES OF SUCCESS: 3/10 (OXM12, lk 23)
  • NINTENDO Wii. Kids will ask for this for Christmas, as will everyone who gets excited about Nintendo. Nintendo will reward this loyalty by releasing one good game a year for the next four years while all the other companies will release poor versions of their XBOX and PlayStation 2 games. CHANCES OF SUCCESS: 4/10 (OXM12, lk 23)
  • Unofficially, this is clearly recognition of the fact that PS3 is unlikely to launch here in significant quantities until well into 2007, thanks to Sony’s problems manufacturing the complex and expensive ´super´ computer. … the poor Sony fans are facing the prospect of laying down £500 to play, er, Warhawk and whatever kind of game Resistance: Fall of Man turns out to be. (OXM12, lk 27)
  • So many of the crucial next-generation games are now coming to both PS3 and XB360 there seems little point in owning Sony’s lumbering machine. Unless, of course, you like the idea of spending nearly 500 quid to play Singstar and Formula One. (OXM12, lk 27)
  • Game Convention Leipzig: You’ll also be able to laugh at how few games PSP has too. (OXM11, lk 44)
  • In keeping the HD-DVD drive optional, Microsoft is demonstrating that XBOX 360 is a games machine primarily – and not some hodge-podge movie-playing thing like PlayStation 3. (OXM11, lk 46)
  • XBOX Live is for us special people, not for you PS3 lot. (OXM10, lk 107)