Deprecated: preg_replace(): The /e modifier is deprecated, use preg_replace_callback instead in /data01/virt3091/domeenid/www.baka.ee/sokaikan/wp-includes/formatting.php on line 82

11:52, 3s detsember …

… 4:03, 4s detsember.

Ja see pole isegi eriti hea mäng! Pigem vastupidi, või vahepeal, või kuidas seda nüüd öelda — tegemist on otsast otsani keskpärase mänguga. Klassikaline JRPG fantasy-miljöö, praeguseks juba unustusse vajunud tegelaskujud, kiretud sprite’id ja taustad, ühepalgelised dungeon’id, kergelt kohmakas võitlemine ning täiesti jubedad hüppekohad. Ja maagiat on ka muidugi, koos MP’ga. Ja herb’id ja EXP punktid. Ning veel draakonid, hättajäänud naised, deemonite poolt vallutatud lossid ja koletisi täis koopad, kummalised ususektid ning verejanuline jumalus. Ja nii edasi.

Vähemalt selline arvamus oli mu peas tekkinud kui ma olin ca. kolm neljandikku mängust läbinud (instinktiivne teadmine kui kaugel sa mängus oled on ka osa JRPG’de kultuurist.), kuid siis koitis mulle, et üks kindel element, mis on peaaegu kõikides teistes JRPG’des olemas, puudub King Colossus’est. Ma naeratasin omaette vaikselt, sest ma sain aru mis mind ajendas just seda mängu nii vankumatu enesekindluse ja vastupidavusega jätkama. Isegi Ys polnud nii sõltuvust-tekitav.

KC’s pole külasid. Mitte kusagil. Enamik ühest võitlustandrist teisele viivaid inventuure on täidetud lühikeste dialoogidega, kus minategelane toksib paarkümmend korda C nuppu ja ongi kõik: uus dungeon. Ei mingeid absurdseid tehiskultuure, maotuid “linnategelasi”, stereotüüpseid Inn’e ega relvapoode. Ei mingit jubedat klaveri ja pasunaplärinat, mis peaks looma rahustava atmosfääri. Ei mingisugust misantroobi tunnet kuna ma ei suhelnud kõigi linna elanikega vähemalt kolm korda. Ei mingit tarbetut träna, mille vastumeelsust ma alles seda mängu mängides taipasin. Nii mõnus.¹⁾

Paratamatu on muidugi see, et mängumaailma loogika kannatab selle all veidi. Uut varustust saab enamasti dungeonites ekseldes, miks nad seal on jääb igaveseks saladuseks — mängu kontekstis, siis. Aga noh, keda kotib. See on ju videomäng, vana veel pealekauba. Peaasi et lõbus on ja et süžee mingil tasandil arusaadav tundub.

Noh, väga lõbus ta pole (pange tähele, ma pole enam päris kindel kuhu ma selle sissekandega välja jõuda tahan). Su tegelaskuju ärkab kusagil hütis üles ning peale meelemärkusele jõudmist kamandab üks vanamees sind kuhugi koopasse mingit mõõka ära tooma. Koopas lööd sa maha paarsada lima, ristikat ja hiidämblikku ning leiad eest mingisuguse varga, kes ei anna sulle mõõka enne kui sa ühe “veeinimese” ära kõrvaldad. Ma ei tabanud alguses ära kus see veeinimene asub mistõttu ma läksin hoopis metsa, kus mind ootasid ees veidi tugevamad limad, ritsikad ning hiidämblikud. Ja kive veeretavad trollid. Peale umbes poolt tundi metsas ekslemist (palju identseid keerdkäike) jõuan ma ilusates rüüdes sõduriteni, kes mu minema ajavad. Tekkis klassikaline 16-bitiliste mängude “Kuhu ma minema pean?”-probleem, mis lahenes varem külastatud koopasse naastes, kus mind ühtäkki eelpool mainitud amfiibne inimene ees otsas. Olles metsas tugevamate ritsikate poolt karastada saanud ei pakkunud too veeollus erilist vastupanu ning kõnges juba paari löögi järel. Suundusin edasi varga juurde (ning juba seal olid mõned eriti ebameeldivad hüppekohad, mille läbimine pikslitäpsust nõuab.), kes mulle mõõga andis. Suundusin tagasi vanamehe juurde, kes minu peale järjekordselt pahaseks sai ning mu kuhugi teise koopasse saatis, kus üks sepp elab. Sepa koopakodu on ümbritsetud limadest, ämblikutest ja ritsikatest, kes olid tugevamad kui eelmise koopa omad, aga mitte nii tugevad kui need kes metsas olid. Sepp ei aita mind kuna ta tütar on ära röövitud mingi rituaali tarbeks ning palub, et ma ta ära tooksin… ja nii edasi. Võite ise edasi mõelda mis toimuma hakkab ning tõenäoliselt eksiks te vaid triviaalsustega. Siiski, ühte kindlat asja ma ei oodanud, aga jäägu see saladuseks.

Mängus on siiski üksikuid pisiasju, mis ületavad JRPG mudamäe künnist. Mänguloojad nägid piisavalt vaeva, et tegelaskuju peal välja joonistada kõik erinevad kilbid, rüüd ning ka relvad. Iga uus relv on eristatav teistest ning sama kehtib ka varustuse kohta. Lisaks on relvade valik üsna suur ning nende suure hulga tõttu on nad jaotatud viide klassi:

mõõgad - lühikesed, kuid neid saab hüppe pealt kasutada, mis tekitab topelt-damage’it.

odad ja kirved - pikemad kui mõõgad, aga ei saa hüppe pealt kasutada.

vibud/ambud - kõrge ulatusega, aga aeglased.

ketiga relvad - igasugu pommid jms, mida minategelane pea kohal keerutab. Teatud olukordades asendamatu. Üks relv heidab oma pomme välja ka, mis on eriti vinge.

võlusauad - mõttetud lõkketekitajad. Kõige viimane neist on teatud määral kasutamiskõlbulik, kuna ta jälitab vastaseid.

Kogu selle hea aga rikub ära hüppemehaanikale sarnane kohustuslik pikslitäpsus: minategeleane saab lüüa ainult neljas suunas, mistõttu on diagonaalis lähenevatele vastastele praktiliselt võimatu pihta saada, v.a. siis kui sa kasutad ketiga relva. Ka tekivad teatud perspektiiviprobleemid just horisontaalsete löökide puhul, millega lihtsalt harjuda tuleb.

Ja siis on veel MP’del põhinevad (muidugi!) maagiavõtted, mis sarnaselt võlusauadele on tarbetud, kui välja arvata üks: Time Stop. Viimane on täiesti asendamatu viimaste bosside juures ja muudab mängu lõppkokkuvõttes üsna lihtsaks. Ilma selleta oleksid mõned bossid praktiliselt võimatud, kuna nad on sinust 10x suuremad, liiguvad mitmeid kordi kiiremini ning võtavad sinuga kokku põrgates üsna suure hulga energiat maha. Sellest omakorda arusaamine nõuab aga surma saamist ja uuesti alustamist, mida lihtsustab save-anywhere võimalus. Sured, õpid, rakendad ja võib-olla midagi veel enamat.

Võib-olla see ongi King Colossuse vast ehk kõige mõnusam osa (lisaks külade puudumisele muidugi). Mängumehaanika ekspluateerimine, selline pooleldi pahatahtlik raskuse vähendamine mängu nõrkusi ära kasutades, on just viimaste aastatega mulle aina rohkem ja rohkem meelepärasemaks muutunud. Mäng üritab sind oma raskusastmega kontrollida, aga sina paned vastu ning lõpuks isegi võidad teda… tahaks öelda fair and square, aga kas korduvalt ühe teatud relvaga vastaste nurka ajamine (kuna sa tead, et damage’i saamine neid sealt inertsi tõttu lahkuda ei lase) ning hävitamine ilma igasuguse omapoolse energiakaota ikka on seda? Ma ei tea. Aga mängu läbides on võit just killukese magusam. Sa ei võitnud mitte ainult mingit kurja jumalust vaid ka tervet programmeerijate gruppi, kella kehvapoolne kätetöö sinu nuputoksimiste poolt nuhelda said. Või midagi sarnast.

download:
King Colossus Translation Patch

Mängul FAQ’d pole (veel), nii et kui keegi seda mängida otsustab ja kusagil kummalisel põhjusel jänni jääb, siis ma saan aidata. Kuigi, kui aus olla, siis mäng on piisavalt lineaarne, nii et tõenäoliselt probleeme ei teki.

1) Üks külalaadne vaheosa oli tegelikult, aga see on hoopis teise kontekstiga ja täiesti talutav. Päriselt!

This entry was posted on Pühapäev, detsember 4th, 2005 at 16:37 and is filed under continue? 9. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. Both comments and pings are currently closed.