Diaries (not) from Ys, pt. 2

continue? 9 / 25.11.2005 16:40 / ~fushi

Läbi! … või siis pigem: läbi, juba :(

Ma teadsin juba mängu alustades, et Ys III on tõenäoliselt alla 10 tunniga läbitav ning mida lähemale ma lõpule jõudsin (instinktiivselt, mitte FAQ-põhiselt muidugi), seda põhjalikumaks muutus mu mängimisstiil, puhtalt kogemuse maksimaliseerimise nimel. Viimaseid bosse tegin ma oma kolm-neli korda läbi lihtsalt selleks, et endale tõestada, et ma neid ka ilma herb‘i kasutamata võita suudan, ehkki see mängu enda kontekstis mingeid boonuseid ei andnud. Lihtsalt meeldis, nagu oma vanade lemmikmängude korduv läbimängimine.

Sellele vaatamata ei tasu arvata, et Ys III väga lihtne on, ei ole, lihtsalt et ta ei lasku oma raskusastmega perverssusteni nagu mõned muud selle ajastu mängud. Mängu viimastes tasemetes kulub mittelahmiv mängustiil ka marjaks ära, kuna ainult veerandini täidetud HP pulk võib Adol’i üsna kiirelt maha niita, eriti siis kui boss mõnda tugevat rünnakut kasutab. Kõige viimasel bossil oli üks kindel manööver, mis maksimaalse kilbi, rüü ning leveliga Adol’il hoobiga pool energiast maha võttis, kuid samas oli seda rünnakut üsna kerge vältida.

Üks peamisi asju, mis kogu Ys’i seeria nii võluvaks muudab on Adol’i isiksus. Ta on välimuselt lihtsakoeline sprite, kelle žestika piirdub mõõgalöökide ja hüpetega, kuid need üksikud laused (neid on alla viiekümne, ma pakuksin) mis ta pikselleeritud huultelt ekraanile ilmuvad on kummaliselt kütkestavad. Ta on seiklushimuline ja heroiline ning tunneb aegajalt ka hingepiina oma nõrkuse tõttu, kuid ükski neist omadustest ei ole viidud labaste ekstreemsusteni nagu enamikes JRPG’des, eriti kaasaegsetes. Põhjuseid selleks on üksjagu: mängu lühike pikkus ei anna Adol’ile võimalust end lolliks teha, Falcom, Adol’il pole häälenäitlejat (hilisemates mängudes saab olema, muideks), punased juuksed… kui nüüd järele mõelda, siis meenutab Adol mulle eelkõige mitmeid Fire Emblem seeria tegelasi, kes viisakusmaneeride järgimisega kordi sümpaatsemad tunduvad kui, maitea, Tidus :)

Või on asi äkki tõesti puhtalt soundtrack’is, mida ma olen rohkem kuulanud kui mängu ennast kokku mänginud? ‘tea, fushi, ei tea. Aga tunne on võimas — iga uue taseme lävel ning iga uue bossi ees seistes valgub veidi adrenaliini pähe ning mänguisu aina kasvab ja kasvab. Väga vähestes soundtrack’ides on nii palju toorest energiat kui Ys III omas ning see annab mängukogemusele uskumatult palju juurde.

Järgmine mäng Ys’i seerias on PCEngine’i Ys IV - The Dawn of Ys (ning erineb muideks totaalselt SFC Ys IV’st, mis kannab alapealkirja Mask of the Sun — selle kohta saate siit lähemalt uurida), mis viib Adol’i tagasi top-down vaatega Esteria saarele, kus ta juba 2 aastat tagasi Ys I’s suuri tegusid korda saatis. Ja sealt edasi hakkab igasugu rohkem ja vähem kummalisi asju aset leidma ning esimese paari tunni põhjal tundub see mäng olevat eelmistest kõvasti keerulisem ja detailsem. Eks näis.

Comments are closed.