Gunstar Chronicles, part 1(?) - Nälg

continue? 9 / 29.10.2005 17:24 / ~fushi

Kui videomängud oleksid köögimasinad, siis Gunstar Super Heroes, nagu ta juba 12-aastane eelkäija, oleks kunstipärane kuid sügaval sisimas ülimalt kasutajasõbralik ja lisaks ka viimistletud välimusega hakklihamasin. Sarnaselt liha toppimisele masinasse lükkad sa GBA käima, vaatad sundkorras firma logosid, toksid närviliselt A nuppu, et menüüdest edasi pääseda, skipid ilmselgelt teisejärgulise stoori ning — hakkad niitma; või siis väntama, nagu hakklihamasinatega kombeks on.

Vändata saab mitmel erineval viisil: kiirelt ja närviliselt; aeglaselt ja kalkuleeritult; hakklihamasinat kallutades ja õnnele lootes — erinevaid võimalusi on küll ja küll, valiku teeb operaator. Kuid paratamatult satub muidu koheva ja pehme hakkliha sisse mõni vintske ja eriti vastik luukamar, mille tükeldamiseks on masina kasutajal vaja puhast, toorest energiat; umbes seda sorti, mida võib näha mõnes Shinya Tsukamoto vanemas filmis: nägu pulsseerivaid veresooni täis, higi välja nõrgumas igast võimalikust poorist ning pöörane, agoonialik viha. Ja siis jälle edasi, veidi rahulikumas tempos ning kõvasti karastunumalt kuni ette tuleb uus, veelgi kõvem kamar.

Ma ei mäleta enam eriti kuhu ma nende analoogiatega välja jõuda soovisin, kuid mulle tõsiselt meeldib see mäng. GSH on nii oma hingelisest eelkäijast Gunstar Heroes’ist kui ka tehnilisest eelkäijast Astro Boy: Omega Factor’ist kordi sügavam, keerulisem ja sellest tulenevalt ka raskem. Lisaks sellele on ta üks parimaid näiteid sellest milleks vananev GBA võimeline on kui tema kallale lasta piiritu kunstilise ande ja tehnilise taibuga loojafirma nagu seda on Treasure ( ma olen poole kohaga fanboy, andestage ). Ning arvatavasti aasta 2005 parim GBA mäng, vähemalt sidescrollerite kateedris.

Seega — kui vähegi võimalik — mängida.

Comments are closed.