regnum superus

press start / 27.02.2007 13:59 / ~glaurung

Kas te teate seda uut filmi, mis 9. märtsist alates kinodesse jõuab? Tõenäoliselt teate, aga kui juhtumisi olete kusagil mingi paadi all elanud, siis teadke, et 300 on see film, mis silmadele ja kõrvadele pisut meelelahutust pakub lähitulevikus. Vähemasti siis, kui te hoolite krõbedast muusikast, ohtrast verevalamisest ja truudusest koomiksile enesele. Ning loomulikult eeldusel, et te pimedad ei ole.

Frank Miller's 300 poster

Tegelikult on juba ette teada, mis juhtub. Spartalased kaitsevad oma kodumaad oma elu hinnaga, on vilunud ja halastamatud võitlejad, kasvatatud lapsest teadmisega, et ainult tugevad jäävad ellu. Nõrgemad, nagu allakirjutanu, selle ajaveebi lugejad, mängurid ja muidu nohikud - nimetage ennast mis tahes jaapanikeelsete nimedega tahes - ei ole tegelikkuses elu väärt, sest nende eksistents rajaneb teadmisel, et ainult nende enda elu on elamist väärt. Ei mingeid kõrgemaid ideaale, moraalsust ega usku. Kuid ainult usk sellesse, mis on üksikisikust suurem, mis on suurem perekonnast või rahvusest, suurem rahast ja tulevikust, ainult selline usk väärib uskumist ning selle nimel elu andmist. Eestlased on selle suuresti unustanud, keegi ei ole pidanud tarvilikuks seda neile juba pikemat aega meelde tuletada. Moraalne lõtvus, ostmine ja ostetavus lokkab, meie väärtused ja moraal on veega alla lastud. Nägin oma silmadega pealt, kuidas suur moraalijünger Peeter Oja läks restoranis purjus peaga kätega kallale ühele tavalisele külastajale. Säherdune õilsus ei päästa rahvust, madalalaubalisus ja labasus ei tohi lõpmatuseni vaba voli saada.

Spartalased elasid teiste reeglite järgi. Ainult tugevad ja terved jäeti alles, ainult parimad väärisid elu. Elu ise oli askeetlik, läbi aeti lihtsamate vahenditega. Noorte meeste eesmärk oli olla sõdur ning selle eesmärgiga treeniti meelekindlalt lapsest alates. Sõdurina ei oodatud neilt midagi keerulist, ainult füüsilist tippvormi ja absoluutset sõnakuulelikkust. See aga ei tähenda, et spartalased oleksid olnud harimatud: kirjandus, filosoofia ja muud kõrgemad kunstid olid alati õpetamise osa. Spartalaste poeesia on lihtne, poliitika otsekohene ning paljud legendid räägivad neist kui kõrgesti eetilisest rahvusest. Viimase kohta veel nii palju, et sõnakuulelikkus eeldab viisakust ja ausust, üht ilma teiseta ei kohta. Nii palju, kui spartalastest oleks eeskuju võtta, ei ole isegi mitte protsent eestlastest suuteline vastama nendele tingimustele, mida seati Spartas.

Üks äratuntavaid omadusi, mida omistatakse spartalastele, oli lakoonilisus, ehk siis sõnadega ökonoomiline ümber käimine. Seegi oleks paljudele eestlastele - eeskätt poliitikutele - hädavajalik komme.

Mainitud linateoses võib näha, kuidas 300 sõdurit läheb vastu miljonile. Selline julgus annab aimu ääretust lojaalsusest, usust millegisse suuremasse peale iseenda.

Kahtlemata tarnitakse filmi aimatav edu ümber ka videomängude kahvatuvasse maailma. Kuid see on tarbetu, sest mäng spartalas(t)est on juba ammu olemas.

Spartan

Nagu paljud mängud, millel jäi geniaalsusest midagi väga vähest puudu, nii on ka see mäng ootamatult radari alt läbi lipsanud ning tõenäoliselt ainult väheste lugejate kollektsioonis püsiva koha leidnud. Praeguseks kaks aastat vana mäng on ajale tublisti vastu pidanud ning on siiani võimekas hack’n’slash seiklus. Veelgi enam, teine lähenemine mängule annab võimaluse ette teada, et mõned lahingud on frustreerivad ja vahest tundub, et võimatud, kuid nagu igas heas mängus, nii ka siin, kannab kannatlikkus vilja ning needki, kes esimese hooga Beowulfiga võideldes puldi nurka viskavad, korjavad selle varem või hiljem uuesti üles, sest huvi selle vastu, millised vastased järgmisena enda päid lasevad maha raiuda, millised müütilised tegelased veel ennast ilmutavad ning mis uusi relvi mängijale veel pakutakse. Kui kõik relvad kokku saavad kogutud - ja see juhtub üllatavalt kiiresti - siis saab hakata mängus ka taktikalisi otsuseid tegema. Sest äratuntavalt on arsenalis lihalõikamise jaoks valikuliselt üks-kaks sobilikku mõõka ning muuks otstarbeks teistsuguseid tapmisvahendeid. Iga relvaga kaasneb valik eriotstarbelisi rünnakuid, mida saab käivitada raevumeetri täitudes (rage). Mängu alguses omandatud Blades of Athena muudab raevurünnaku ajaks spartalase välgukiirusel vastasest vastaseni jooksvaks-hüppavaks tornaadoks, mis kõigel pead maha lõikab. Peale raevurünnakute on mängijal ligipääs ka iga relva maagilisele rünnakule, olgu selleks siis sari välgunooli või väike maavärin.

Raevu toidab spartalase nobedus vastaste lõikumisel, maagiat peab juurde ammutama kas langenud vastaste kehadest või siis vastavatest altaritest. Maagia kasutamine on God of War‘i heldusest rangem - üks maagiapott võrdub üks maagiline rünnak, ning potte liiga palju ei ole. Ideaalis võiks arvata, et tubli mängija saab ilma maagiata hakkama, aga lõpulahingute puhul on need rünnakud vahest hädavajalikud. Ülejäänud aja saab hakkama vana hea blokk-löök-blokk-löök-jne meetodiga.

Vastaseid on palju. Keskmine bodycount ühe korraliku taseme kohta on alati üle 500 vastase, kuid suuremates lahingusituatsioonides kerkib viimane ka üle tuhande. Viimane ei tähenda, et kõik vastased oleks ühesugused, alati leidub mingi variatsioon ning nüansina võib ära mainida, et igale vastasele on nimigi pandud. Armeede ülesehitus varieerub jalaväelasest kaptenini, sealt edasi juba amburite ja eriüksuste ja muu taoliseni välja. Tehisintellekt teeb spartalasele konstantselt kambakat, ronides massiga selga ning kasutades igat võimalust, et kangelasest jagu saada. Peale kahuriliha valmistavad peavalu (ja -haavu) eemalt ründavad vastased: amburid, odaviskajad, nugade loopijad, hiljem teisedki. Mängu keskmine raskusaste on suhteliselt kõrge ning madalama-kõrgema rasksusastme valik dikteerib ainult seda, kui palju spartalane oma relvadega vastastele viga teeb - kõik muu on fikseeritud.

Paljudes tasemetes on spartalasele ka abiväge, mis on suhteliselt hädavajalik, sest vastasel juhul oleks mäng päris võimatu ja hingamisruumi polekski. Need abistajad varieeruvad süžeega kaasnevatest teistest kangelastest (Castor, Electra jne), aga mõnikord ka tervete väeüksusteni, kes oma parima oskusega vastastega madistavad. Nende momentide ajal on mõistlik mängu helde kaamera kogu ulatuses välja zuumida ning mäng omandab pigem RTSi kuju. Ainult et, noh, mängijal on võim ainult spartalase üle. Tõsi, mõnes tasemes antakse mängijale võimalus vägesid ja oma kaaslasi suunata, aga need on pigem set-piece situatsioonid. Mõnel juhul omandavad lahingud sel moel massilised mõõtmed, kuid mängu mootor suudab tegevuse sellest hoolimata hoida stabiilse 60 kaadrit sekundis pildina.

Kuigi mängu tehniline pool on väga võimekas, jääb siiski tunne, et see on tulnud millegi muu arvelt. Nimelt tundub, et mootori kõrval on jäänud pooleli mängu lisavõimaluste arendamine ning mõned funktsioonid näivad olevat pooleli jäetud. Niimoodi on kahjuks ka spartalase rollimängu elementidega - oma tegelase võimete arendamine tasemete vahel tundub lihtsalt jäänukina, mille tegelik mõju mängule enesele on olematu. Sellest hoolimata on siingi tegemist toredate vahe-etappidega, kui mängija on kõik kolm suurendatavat toru täpikesi täis ajanud, siis saab spartalane endale uue soomusrüü ning iga uus tase on eelmisest muljetavaldavam. Teise pool-arendatud lisandi näol on tegemist mingi kombinatsioonide-brutaliteetide-jms nimetamisega mängu ajal. Nimelt kuvatakse iga tapmise ja muu tegevuse kohta mingi teade (e. g. Heroic Victory, Indirect Kill, Ally Rescued jne), mis justkui peaks minema kirja millegi suunas (punktid või midagi taolist), aga seda ei ole.

Süžee poolest hoitakse asja esimeses veerandis kiiluvees, aga pärast seda tundub kogu skoop liiga harali aetud olevat. Mängu lõpp on ohtlikult sarnane God of War‘i finaalile, aga olemuselt tunduvalt teistsugune.

Spartalane ise on lakooniline.

Nii et, ostke allahinnatud korras enda valikul platformile ja siis minge kinno filmi vaatama.

Lõppude lõpuks on tegemist siiski ühe viimaste aastate tegusama hakkijaga, puudustest hoolimata.

4 Responses to “regnum superus”

  1. erick Says:

    Tahtsin nii palju lisada, et Spartast ei sirgunud kogu selle riigikese olemasolu ajal mitte ainsatki silmapaistvat kunstnikku, poeeti või filosoofi.

    Mõned seostavad seda otseselt spartalaste kombega tappa vigased või nõrgana tunduvad vastsündinud - arvestatav osa loomeinimesi on läbi ajaloo olnud mõningate kehaliste puudujääkidega.

    Sellest hoolimata olen ise suhteliselt kindel, et noored spartalased tegid kätekõverdusi sel ajal kui teised oma vaimu harisid :P

  2. erick Says:

    See jäi mainimata - taaskord suurepärane kirjatükk.

  3. glaurung Says:

    Tõsi ta on, spartalaste seas ei leidu silmapaistvaid loomeinimesi, enamus selle aja fookusest selles osas langeb Kreekasse, kuid see ei tähenda, et kultuuripilt olemata oleks olnud.

    http://www.geocities.com/Athens/Aegean/7849/tyrtaios.html
    http://www.geocities.com/Athens/Aegean/7849/alkman.html
    http://www.geocities.com/Athens/Aegean/7849/terpandros.html

  4. erick Says:

    Ära toodutest on Alkman ja Terpandros ju Lesboselt sisse “imporditud”? :)

    Tore muidugi näha, et keegi neil seal siiski ka kultuuriga tegeles, olgu siis mujalt või mitte.