Just Cause: plahvatuslik trikidisko keset kaunist loodust

press start / 27.08.2006 17:55 / ~erick

29. detsembril parašüteerib Euroopa poelettidele multiplatvormne actionmäng Just Cause.

Just Cause takes a plunge into the retail-space

Olles lugenud Eurogameri positiivselt meelestatud eelvaadet ning nähes fushi miinimumnõuete nägemisest tingitud ahastuskarjet BBS-is, hakkas minuski tärkama huvi.

Seega laadisin demo alla (mis on ülimalt mõistliku 542 MB suurusega) ja alustasin installi. Peaks põgusalt mainima, et 1,3GB Dark Messiahi demo paigaldus minu arust veidi kiiremini - seega ei tähenda esmapilgul väike maht midagi. Hea kompressioonialgoritmiga saab ilmselt nii mõndagi ära teha.

Demo käima lüües sai selgeks, et rauda see tarkvaratükike armastab. Testimasinaks oli AMD Athlon 64 3800+, 1GB RAM, 256 MB GeForce 7600 GT. Mängusisesed kellad-viled põhja löödud ja reso 1600×1200 peale tõstetud jäin ootusärevalt ekraani servas tormavaid FRAPSi numbreid vaatama. Tulemus: menüüs 125, mängus 25 kaadrit sekundis. Mis osutus minu suureks üllatuseks täiesti piisavaks! Nagu GTA-seeriatki, kannatab ka seda mängu mängida 20-30 fps-i juures ilma et see mänguelamust kuidagi häiriks.

Tuleb tunnistada, et introstseeni graafika ei jätnud esmapilgul nii sügavat muljet kui demo avang, kus peategelane helikopterist välja hüpanuna pea ees maantee poole vabalangeb. Kusagilt kõrvade tagant käib läbi Douglas Adamsi mõttetera selle kohta, et kõrgelt kukkujat ei surma mitte kõrgus ega kiirus, vaid maapind.

Kuid meie vapral peategelasel Rico’l on varuks kotitäis supereksperimentaalset langevarju, mis avab ja pakib end kokku täitsa ise. Poole lennu pealt, kui vaja. Kasvõi mitu korda järjest. Tore ja efektne.

Demo on üles ehitatud kaunis kavalalt. Peategelasel on aega täpselt üks päev, päikesetõusust päikeseloojanguni, et hävitatada tegevuskohaks oleval saarel neli kurja onu. See tähendab põhimõtteliselt järgmist: ei mingit ringilollitamist. Sa kas teed missiooni või päike kukub nii kiiresti horisondi taha, et sa ei jõua isegi “not f***ing fair!!!” piuksatada.

Sellest on äraütlemata kahju, sest ainuüksi demogi sisaldab mägede viisi taasmängitavust ja selle taga võiks ajalimiidi puudumisel päevi veeta.

Juhitavus on hea. Tegelane liigub sinna, kuhu vaja, ja teeb seda, mida vaja. Mõnikord päris stiilselt… ja päris ebarealistlikult, näiteks ühe hüppega kopteri kabiini ja sabatiiva vahet pendeldades või 10 meetri kõrguselt ja 20 meetri kauguselt kuidagiviisi siiski täpselt autode katustele kukkudes, sõidu pealt rooli taha ronides ja siis, kord kiiruse ülesse löönud, taas katusele ubides, et langevarjule tuul alla võtta. Rääkimata sellest, et peategelane annab kuulikindluses Terminaatorilegi silmad ette. Aga kelle seda realismi ikka vaja on, puhaku välja, sel ajal kui me mängu naudime.

Helikopteriga lennates saab muide päris hea aimduse, kui massiivne see mäng õigupoolest on. Maastikud ulatuvad nii kaugele kui silmaga näeb, ja kaugemalegi. Ja õhust tundub kõik kuidagi kaunim. Metsad on lopsakad ja rannad lausa säravad. Seda rõõmu ei suuda rikkuda isegi kuulid ja raketid, mis pidevalt vastu kopterit kopsavad - džungel on vaenlasi täis ning kui sa oled piisavalt rumal, et ülemäära kõrgele lennata, laseb sinu pihta iga võsas kükitav RPG-d kaisutav vennike kilomeetrite raadiuses.

Kiirpaadiga kaunite Kariibi mere voogude lõhestamine on selles üllitises omaette elamus. Osaliselt imeilusa mere tõttu (Far Cry peidab siinkohal pea häbiga paadisilla alla) ja osaliselt seetõttu, et see on esimene mäng alates NFS: Most Wantedist, mis suudab kiirust post-processida nagu homset ei tuleks. Kõrgdünaamiline valgustus (HDR e. High Dynamic Range lighting) teeb siinkohal imesid. Mäng, mis maismaal näeb välja nagu võssakasvanud Vice City (jah, täpselt sama nurgelised tegelaste ja autode mudelid), võtab õige hoo sisse alles mere peal.

Selle mängu graafika õiglane hindamine jääb igatahes väljapoole minu võimete piiri. No kuidas sa hindad õiglaselt mängu, mille 3D mudelid pärineksid justkui aastast 2003, kuid post-processing efektid ja keskkond on viimase peal silmailu?

Nagu head asjadega pahatihti juhtub, pole seegi demo veatu. Põhiliste probleemidena torkasid silma suhteliselt lambist manifesteeruvad vastased ja liitlased, nõrk kokkupõrgete tuvastamine (mõnedest puudest võib läbi sõita ilma et midagi juhtuks, kõrrepõllul sõites on auto justkui sprite, kõrred ei tee teist nägugi kui neist üle sõidetakse, on sirged-siredad ja paistavad süüdimatult läbi autokasti põhja) ja autosõidu dünaamika, mis kannatab tõsise nakkumispuude all.

Ent… kas ma juba mainisin, et kogu tegevus on 100% puhta mängurõõmuga täidetud action-stiilis möll? Plahvatuslik trikidisko keset kaunist loodust - ja igati paslik meelelahutus vihmasteks sügispäevadeks.

Already looking forward to it!

2 Responses to “Just Cause: plahvatuslik trikidisko keset kaunist loodust”

  1. fushi Says:

    Kuule, ma saan aru et sa oled inglise filoloog, aga…

  2. erick Says:

    Tegelesin asjaga. Nüüd peaks ka muud filoloogid midagi aru saama :D