Deprecated: preg_replace(): The /e modifier is deprecated, use preg_replace_callback instead in /data01/virt3091/domeenid/www.baka.ee/sokaikan/wp-includes/formatting.php on line 82

This work of fiction is not an accurate historical portrayal.
Like we care. Now shut up and enjoy the show.

Sellised sõnad kaunistavad Samurai Champloo anime kodulehe esikülge. Milline ‘tude! Mul on siiralt kahju, et selline suhtumine igavavõitu animele eriti kaasa ei aidanud ning temasse hädasti vajaminevat sihikindlust ei süstinud.

Veidi rohkem kui nädal aega tagasi tuli Ameerikas välja grasshopper manufacture poolt loodud Samurai Champloo-teemaline mäng PS2′le, mis kannab alapealkirja Sidetracked — seda küll ainult USAs ja mitte Jaapanis, mingil põhjusel. Minul endal pole olnud võimalust seda mängu proovida, kuid äkki mõni siinviibija on seda juba proovinud? Mäng näeb (oodatult) vägagi stiilne välja, kuid kuidas ta mängitavusega lood on, just pikemas perspektiivis? Sest nähtud videode põhjal on mul veidi raske mõista mis mind ajendaks seda mängu kauem mängima kui 5 minutit, eriti kui arvestada asjaolu, et mulle ei istu seda tüüpi mängud (3D hack-n-slash) eriti.

Samas, killer7 puhul arvasin ma sama ning sinna on mul juba üksjagu tunde istutatud. killer7′l on need… teise(se)d väärtused, mis mõne arust võimaldab meil teda mängude atmosfääris kosmoses hõljumas näha.

Kuid, miks ma seda sissekannet tegelikult kirjutan: USA mänguga üheaegselt lasi gamemp3s välja mängu soundtrack’i mis peale mõningast kuulamist mulle tõsiselt meeldima on hakanud. Sarnaselt anime tarbeks loodud helitaustale (mille taga olid vägagi prestiižikad USA ja Jaapani biididoktorid) on heliline suundumus suuresti hiphopilik; kohe kui muusika mängima paned tekib vajadus enda pea rütmiga kaasa õõtsuma panna ning vöö veidi lõdvemaks lasta, et püksid jalas lotendaks ning fiiling ehe oleks. Paksudest bassitrummidest ja särisevatest snare‘idest vormitud rütmid panid mu kõlarid üsna tugevalt värisema ning kuuleka naabrina keerasin ma heli maha; muidu leiab minust korrus allpool elav keskealine naisterahvas jälle põhjuse mu ukse taha tulla ja mulle oma raskest elust rääkida. Ma tunneksin sulle kaasa kui ma ei peaks iga päev köögi tuulutuskanalite kaudu kuulma kuidas sa oma laste peale karjud. Mõrd.

Khm. Hiphopilikusega aga asi ei piirdu, sest (nüüd siis juba klappidega) lähemalt kuulates on selgelt võimalik ära tunda neid pisinüansse, mis on iseloomulikud gm’i in-house muusikutele Masafumi Takadale ja Jun Fukudale. killer7′iga kuulsust kogunud ja isegi auhindadega pärjatud duo (mille juhtfiguur on nähtavasti Takada, kuna Fukuda nimel on 36-st palast ainult 2) on lugude loomisel ning lihvimisel rida neile omaseid helilisi kiikse sisse toonud. Mõnes loos on süntesaatori asemel orel, paar korda on distortion’it ülemäära palju ning üksikutel juhtudel on hihat‘ide asemel click-pop’ist tuttavad niksaki-naksaki helid. Elektroonilise muusika kuldajastul ei ole kõik see eraldi mitte midagi väga erilist, kuid lugusi üksteise järel kuulates on kindla käekirja olemasolu selgelt tajutav, isegi kui kirjutaja käsi kohati veidi värisev tundub olema.

Samas ei ole album ka liiga eksentriline ning käputäis lugusid on äravahetamiseni sarnased sellega mida me oleme harjunud kuulma tavalistest hiphop produktsioonidest. Erilise isikupärasusega need lood ei sära, kuid seda ei saa neile ette ka heita, sest halvad nad ka ei ole. Hea kuulata kui kartuleid praed, näiteks. Ning sarnaselt killer7 soundtrack’ile on muude lugude sekka peidetud ära ka üks eriti karge trance’i-lik pala. Üllatusi küll ja küll.

Nii et tõmmake ja mekkige seda palun. Ja kui väga meeldib, siis võite ta endale näiteks Play-Asiast isegi tellida, on teine muude soundtrack’idega võrreldes isegi veidi odavam.

This entry was posted on Teisipäev, aprill 25th, 2006 at 19:30 and is filed under continue? 9, press start. You can follow any responses to this entry through the RSS 2.0 feed. Both comments and pings are currently closed.