NTR-001 - A User’s Manual

continue? 9 / 04.04.2006 22:52 / ~Vabarnamees

Möödunud ei ole pool aastatki sellest kaunist sügispäevast, kui üle lahe saabus minu omandisse vihmase taeva karva kaadervärk nimega Nintendo DS.

Mäletan veel hästi aku esimest laadimist, esimesi arglikke krihvlitõmbeid ekraanil, esimest korda rahuldustpakkuva klõpsatusega sulguvat klappi. Tänaseks pole too sinine pind enam veatu ning iga kriimu ja kriipsu tekkimise koht ja aeg püsib mul täpselt meeles. Mu käed on harjunud DSi range välisilme ja ebaelegantsete servadega, mu sõrmed tunnevad hästi shoulderite ühtlast naksumist ja D-padi kohati veidi teravaid külgi. Tean, millise nurga alla tuleb ekraan keerata eredas päikesevalguses ja kuidas kergemini varjata ühistranspordis uudishimuliku kaasreisija pilgu eest fakti, et vaatan selle veidra riistapuu abil Ebichu‘t. Aiman vähemalt 5 minuti jagu ette hetke, mil süttib punane tuluke, et teavitada mind aku peatsest tühjenemisest. Oma päevigi planeerin koos temaga.

Lühidalt, DS completes me.

Möödunud ei olnud veel nelja kuudki, kui sain teada, et mu igapäevane reisikaaslane on ühtäkki aegunud, inetuks põlatud, maailma poolt maha kantud. Tänavanurkadele ja tabloidide veergudele ilmusid kiiskavad liikuvad ja liikumatud pildid uuest ja ilusamast, saledamast ja eredamast, paremast ja seksikamast DSist. Takseerisin minagi neid pilte igast küljest, lugesin minagi ridade kaupa hõõguvaid oode uuele ja ilusamale. Vahel, pärast järjekordset infonälja kustutamist, kuulsin hinge hämaramates nurkades kedagi liigutamas ja küsimas minult, kas minu jaoks ongi huvi kaotus olemasolevasse nii kerge, kas ma olengi nii pinnapealne, kas iga uuema ja ilusama kasuks kõrvaleheidetud asjaga ma mitte ei kuluta veelgi rohkem läbi oma võimet hoida ja väärtustada. Ju liigutaja ja küsija oli mu südametunnistus, jõudsin klišeelikule järeldusele, kehitasin õlgu ja unustasin selle kõik. Uus on ju siiski nii palju ilusam, saledam, eredam… Kohe kui see Euroopasse jõuab… Niipea kui hind veidi mõistlikumaks muutub… Eestisse vaevalt on seda oodata, aga Soome-reis poleks ju probleem…

Käisin eile kahe islandlase loodud ja esitatud tantsuetendusel, mis põhines ühel vanal lool. Loo pärisid nood islandlased oma isadelt. Isad töötasid 1960. aastatel IBMi Islandi filiaalis. 1964 saabus saarele esimene arvuti - IBM 1401. Nagu ajastule kohane, polnud arvuti mõeldud väga mitmekülgseks tegevuseks, üksnes numbrite krõmpsutamiseks kõige traditsionaalsemas mõttes. Nimetatud isad ühes oma kolleegidega, raatsimata pärast tööpäeva lõppu lahkuda, avastasid aga peagi oma hoolealuse varjatud ande. Kui arvuti kõrvale asetati raadiovastuvõtja, tekitas tolle elektromagnetväli koosmõjus piisavalt varjestamata mälukomponentidega signaale, millest võis arvutit teatud viisil programmeerides moodustada lihtsaid meloodiaid. Inimesed õpetasid arvuti musitseerima, kui romantiliselt väljenduda. Ja mõnda aega oli elu kaunis.

Ent isegi sellel kaugel ajal juhtus arvutitega lõpuks ikka nii, nagu praegugi - saabus uuem ja ilusam, kiirem ja saledam mudel. Jõudis päev, mil IBM 1401 aegus ja tuli maha kanda. Tundliku hingega arvutitehnikutel polnud südant oma kauaaegset kaaslast niisama prügimäele kärutada. Nad pidasid maha tagasihoidliku hüvastijätutseremoonia koos põgusate kõnede ja muidugi muusikaga IBM 1401 viimses esituses. Toimunu jäädvustati helilindile ja elab edasi eile nähtud etenduses.

Pärast eilset mind enam süümehääled ei vaeva. Tean nüüd, kuidas toimida. Kunagi saabub paratamatult päev, mil mu vihmasinise, kolgitud ja inetu, aegunud ja tüseda DSi klapp sulgub viimast korda. Ent see ei juhtu tagantkäe ja mõtlematult. Kindlasti tuleb väike kõne. Pakutakse pits viina ja midagi soolast kõrvale ka. Ja muidugi kõlab muusika. Muusika, mille oleme koos loonud. See on vähim, mida teha saan.

10 Responses to “NTR-001 - A User’s Manual”

  1. fushi Says:

    Ilus ood. Mida sa sõid seda kirjutades? Mina sõin omatehtud popcorni ja jõin viinamarjamahla. Konsumis oli allahindlus.

    Väga ilus pilt ka. Ma nägin täna linnas samasugust tüdrukut. Tal olid saledad jalad ja kandilised prillid. Ma viskasin poosi ja hüüdsin “MEGANEKKO!”

    Aaaaaga. Miks sa arvad, et su DS hingusele läheb? Miks ta sinuga koos vanaks ei või saada ja isegi peale sinu lahkumist kellegi kätes mänguasi olla? Ta on ju vastupidav ja sina oled võrdlemisi hoolikas. Nii et…

    maitea, mul ei olegi vist midagi tegelikult öelda. Bedtime!

  2. nullp2ike Says:

    Avastasin selle väikese muusikalise vahepala. Südantliigutav, kuigi ma ei julge endiselt oma räsitud GBA-dki trammis välja võtta.

  3. Vabarnamees Says:

    Sõin kõrvitsaseemneid ja peale jõin isevalmistatud punast jääteed.

    Loodetavasti saab see hinguseleminek tõesti teoks võimalikult kauges tulevikus või pigem üldse mitte. old school DS 4 life, yo

  4. fushi Says:

    Selleks et DS old schooliks muutub on vaja läbida veel vähemalt 1 kujundusperiood, võib-olla isegi kaks. Minu silmis jaotub näiteks Game Boy’de retrofaktor umbes niiviisi:

    - tellis-Game Boy - old school
    - pocket ja light - retrochic
    - GBA - passable
    - GBA SP - adequate
    - GB micro - chic

    Seega peaks üleminekumoment saabuma siis kui välja tuleb lite’ist järgmine mudel. Üleminekuperioodil on vana DS kõige kohmakama olemisega, sealt edasi aga hakkab ta juba retroks muutuma, kuna maisnate välisilmed on veelgi rohkem edasi arenenud ja kaasajaga end kokku sobitanud.

    Nii kujutan asja vähemalt mina ette!

  5. fushi Says:

    http://www.youtube.com/watch?v=-43mNUhutwI

    Ma jätkuvalt mõtlen, et meil võiks olla siin tilluke BB boord, ilma regamiste, teemade ja muu jandita. Perfektne koht selliste asjade jaoks.

  6. erick Says:

    Vabarnamehe kirjatükist lausa õhkab gamer’s sentimentality’t. Hästi kirjutatud.

    fushi, DISPLACEMENT MAPPING on juba väga vana asi. Hea näide nüüdseks juba mitte enam noorpõlves olevast mängust, mis seda kasutab, on Half-Life 2. See näeb siiani ilus välja (mängin teist just oma värske videokaardiga läbi), and more so at 1600×1200, 4x AA & 16x AF, aga näitab juba vananemise märke.

    Arvestades seda, et tegu on 2004 aasta mänguga, pole displacement mappingu kasutamises aastal 2006 midagi Revolutsioonilist ;)

    Palju olulisem oleks näiteks uurida, kas ja mis resol Revolution suudab jooksutada mänge, mis kasutavad keerulisi shadereid ja true High Dynamic Range valgustust :P

  7. Vabarnamees Says:

    See video on pigem nagu naljanumber minu jaoks, mis demonstreerib ilmekalt teatud inimeste arulagedaid spekulatsioone Revolutioni osas. Kas siis tõesti on nii raske lihtsalt ära oodata see masin ja hinnata seda tegelike, lõplike omaduste järgi? Minu jaoks see ei ole raske, veider, et paljude jaoks on.

    Sama arutu tundub mulle tulihingeliselt soovida, et Rev suudaks tehniliselt spetsifikatsioonilt võistelda Microsofti (hind minimaalselt ~6000 krooni) ja Sony (hind minimaalselt ~8000 krooni) konsoolidega. Kahtlemata ei suuda, aga sama vähe kahtlen ma ka selles, et Revolutioni peale saabub mänge, mis ei jää mitte-HDTV-teleritel kuvatuna konkurentidele visuaalselt kuidagi alla.

  8. fushi Says:

    erick, ma olen kõikide nende asjadega tuttav, aga tänan sellegipoolest selgituste eest. Ning jah, ma postisin selle video naljanumbrina.

    Aga erinevalt Vabarnamehest olen ma veendunud, et Revolution’i visuaalid jäevad 360′e ja PS3′ga võrreldes käegakatsutavalt alla. Kuid kuna minu arust jääb PS2 kuubikule ka tugevalt alla, siis ei ole mu arvamusel õnneks väga suurt kaalu., sest ma usun, et paljud vaidleksid mulle selle punkti pealt vastu.

  9. Vabarnamees Says:

    Hmm, võib-olla ma olin veidi liiga lakooniline ennist. Pidasin silmas mänge, mis kujundatud selliselt, et näevad välja ühtlaselt kaunid ja terviklikud. Mänge, milles ei ole üritatud teostada midagi, milleks masina tehniline suutlikkus ei paindu, ja mille sisemine loogika on suunatud selle teostatamatu välistamisele.

    Näitena tooksin kasvõi taas Metroid Prime’i, mis väldib edukalt mitmeid graafilise jõudluse proovikive - inimnäo ja -keha modelleerimist, foto- või hüperrealistlikku loodust a la 1000 eraldi liikuvat rohuliblet väljal - erinevatel mängumaailmast ja -sündmustikust tulenevatel nö loogilistel põhjendustel (Samuse kiivri ja turvise olemasolu, võõrad fantastilised maailmad ja olendid). Tegemist on mänguga, mis näeb välja täpselt nii nagu vaja, sest raske on näpuga osutada ja ütelda, et see pole nii nagu tarvis - puudub võrdlusmoment, millele ütlemisel viidata.

    See kõik oli kindlasti suhteliselt segane, mille eest palun vabandust. Nendele, kes aru said - minu arust on Revolutioni üks tulevikusuundi sellistes mängudes, nagu kirjeldasin - mängudes, mis ei proovi jäljendada tegelikkust, nagu meie seda tunneme, vaid kehtestavad omad reeglid.

  10. fushi Says:

    Ma saan aru mida sa silmas pead ja ma nõustun sinuga. Metroid Prime on üks nendest mängudest, mis oma visuaalsel tasandil on justkui perfektne ning ei vaja enam otseselt mingit lisanõudlust. Mängides ei teki sellist tühja kohta, halva nurga alt silmatorkavat udust tekstuuri, mis vajaks putitamist jne. Kõik laabub.

    Esimene Silent Hill on ka selline mäng. Ja Gunstar Heroes. Wario Ware ka võib-olla! Ja nii edasi (ja ka tagasi).

    Aga, minu hirmude juur on see, et enamikele mängudele sellest ei piisa, sest oskuliku kunstilise osakonnaga firmasid on vähe. Uus GTA, tulgu ta milline tahes, varjutab eelmise. Vice City näeb parem välja kui GTA 3 ning San Andreas näeb tunduvalt parem välja kui Vice City. MGS 3e ja 4a ma ei hakkagi võrdlema. Ning kui kord uuema ja kenama mekk suhu tuleb, siis on raske sellest lahti öelda. Vanema (või siis täpsemini nõrgema) puudujäägid torkavad palju rohkem silma.

    Võib-olla sinuga ei ole nii, võib-olla sa suudad selle suhtes silmas pehmelt sulgeda ja oma tasandil edasi olla, aga minu jaoks saab see tõenäoliselt raske olema. Selline ma kord olen.

    Aga, teemaga edasi minnes, ma tõmbasin sellise tsitaadi GF’ist:

    Ein Nintendo-Mitarbeiter sagte: ‘Viele unserer Kollegen wissen auch nichts genaues über Revolution und haben damals die ersten Details zuerst im Internet mitbekommen.’ Nintendos E3-Pläne sind nur einem kleinen Kreis von Angestellten bekannt: ‘Was Nintendo auf der E3 bekanntgibt, werden viele von uns wohl auch erst wieder durchs Internet erfahren’, sagt ein Nintendo-Sprecher.

    Lühitõlge: Nintendo enda töötajatest ei tea ka paljud peaaegu midagi Revolution’i kohta ning nad saavad enamiku infost interneti vahendusel, mitte enda firmast. See puudutab ka konsooli nime ja Nintendo plaane E3′e jaoks.

    Justkui oleks salastatus juba osa Revolution’i brändist, heh.