Kas keegi juba järgmise generatsiooni tarbeks raha ka kõrvale pannud on? Ma olen, Revi jaoks. Kui võimalik, siis lähen launch’iks Soome kämpima… kuigi, uhh… see saab tõenäoliselt talvel aset leidma :(

Aga noh, Nintendo nimel.

Ootan huviga =)

erick, nõustun, aga ainult seni, kuni olen proovinud Revolutioni uut pulti. Siis tuleb meil mõlemil võib-olla oma vaateid revideerida. :)

Igaks juhuks lisan, et Starcraft ei hiilga just oma kasutajaliidese kasutajasõbralikkuse poolest… see on hea mängitavuse üks olulisemaid komponente mu arust.

Vabarnamees, ma arvan, et võib julgelt väita: riistvara defineerib mänguelamuse. Lõppeks pole asi graafikas, vaid tõsiasjas, et konsoolid ei sobi oma kontrollerite tõttu PC-mudeli põhiste strateegiamängude mängimiseks (sama käib mingil määral ka FPS-ide kohta). Hiire ja klaviatuuri (kiirklahvid!) kombinatsiooni on puldiga ikkagi raske emuleerida. Ma arvan, et siin sa nõustud minuga.

Fushi, pean vabandama. Segaduseallikaks on ‘Ideaalne mängitavus’, kui peaks olema ‘Ideaalne balansseeritus’. Need kaks ei ole alati interchangeable, niiet veelkord, vabandust. Märkasin seda viga alles peale postimist, oleksin parandanud, aga siin ei saa ju oma poste editida… (hint-hint).

… ning minu arust on see Starcrafti artikkel kõige halvem asi mis TGQ veergudel ilmunud on, ehkki tal oli sarkastiline ja nii. Ta ei meeldinud mulle üldse. Ma olen harjunud ajutla kirjutamisstiiliga, mis on sügavalt juurdunud blogikultuuri rentslitest pärit ideedesse, aga see artikkel oli natuke liiga laialivalguv ja sihitu. Peale artikli läbilugemist teadsin ma rohkem ajutla lapsepõlvest kui tema arvamusest SC ja Diablo kohta.

“Öelda, et SC on isikupäratu, on puhas VALE. SC isikupära seisneb selle tegelastes ja selle universumis. Gameplay on teine lugu.”
… millele järgneb:
IDEAALNE MÄNGITAVUS on ikka veel haruldus, mis peaks juba iseenesest asjale kamaluga isikupära lisama.

Kuidas siis nüüd need asjalood ikkagist on? Sest esimese väite kohaselt on Electronic Arts’i Batman Begins ja uus Bondimäng kuradima isikupärased. :)

Jah nagu Varblane ütles on igal ühel oma maitse, nii ka mängudes. :)

Ma lõpetasin su tõsiseltvõtmise, kui olin jõudnud sõnani “konsoolimehed”. Mängude ja mängijate vahele riistvarapõhise okastraadi tõmbamisele minu poolt kindel “tänan, ei”.

See artikkel on lihtsalt kellegi arvamus, nagu sinugi jutt on sinu arvamus. Mina suudan respekteerida mõlemaid arvamusi, mis ilmselt tulenevad paljuski teie mõlema isiklikest läbielamistest, iseloomust ja muudest eripäradest. Sestap bullshit‘iks kumbagi tembeldama ei tõtta, ehkki nagu öeldud, sinu tõsiseltvõtmisega mul probleemid tekkisid. Mis puutub snobismi, siis on sinu ülistuslaul IDEAALSELE MÄNGITAVUSELE seda vähemalt võrdsel määral artiklis väljendatud vaadetega. “Ideaalne” ei ole objektiivne kategooria - ju siis artikli autori ideaalid lahknevad sinu omadest.

Noh ja seda ka, et Street Fighter II (eeldan, et seda silmas pidasid) on siiski väga hiline verstapost. Ning kas “Diablo” polnud mitte väga otsene sugulane mängudele “Rogue” ja “Angband”, mis samuti minu teada süžeelise sügavusega ei hiilanud? :)

Lugesin kah SC artikli läbi. Jube hästi kirjutatud. Snobbish and bullshit. Seletan.

Esiteks, ma ise olen SC-d mänginud. Aga mitte kunagi multiplayeris. Mitte kunagi ‘aja peale’. Puhtalt single-player campaigni tõttu. Mis rokib. Diablote looarendused on selle kõrval, mis SC-s toimub, lapsemäng. 9nda klassi jutustav kirjand võrrelduna Hyperioniga. SC on kõigest RTS, samas kui Diablo on RPG, žanr, mis praktiliselt ELAB paeluva loo ja tegelaste peal.

Öelda, et SC on isikupäratu, on puhas VALE. SC isikupära seisneb selle tegelastes ja selle universumis. Gameplay on teine lugu. Kuigi Diablo oma hack’n’slashiga pole ka mingi revolutsioonilise gameplay verstapost nagu artikli autori jutust välja võiks lugeda. Lihtsalt SC on väga hästi balansseeritud gameplayga.

Mis viibki lõppjärelduseni. SC on ajatu mäng. Seda mängitakse teatud ringkondades ka 10 aastat pärast selle üllitamist (2008 näiteks). See on mäng, mida on suhteliselt kerge kätte võtta (teie jaoks, konsoolimehed, raske /sinu jaoks, neeger, karneval/ ;) ), ent raske meisterlikkuseni lihvida. See on IDEAALSE MÄNGITAVUSE VALEM, mida on püütud saavutada juba alates Streetfighteritest, vähemalt. IDEAALNE MÄNGITAVUS on ikka veel haruldus, mis peaks juba iseenesest asjale kamaluga isikupära lisama.

Kokkuvõtteks. SC pakub palju enamat kui ‘build, produce, rush opposition’ tüüpi gameplayd. SC lugu oli originaalne, haarav ja eepiline siis, kui turul domineerisid mõtetute looarendustega Dune 2000 ja Total Annihilation tüüpi RTSid. Muidugi selleks, et SC-d ausalt hinnata, oleksite pidanud selle mängu 1998 kätte võtma. Tänapäeva kontekstis on ta ehk tõesti ‘vaid’ hea mäng, kuid toona oli tegu millegagi, mis oli sama hästi kui ühemängurevolutsioon. Žanris, mis oli selleks hetkeks juba 5 aastat vana. And that should say something. Not everything, but something ;)

Kolmandas osas on super artikkel SMB3st. soovitan seda kõigile.